Hannes Hanso: dalai-laama taandumine tuleb Tiibetile kasuks

Hannes Hanso Foto: Elmo Riig / Sakala

Välispoliitikaekspert Hannes Hanso nendib, et Tiibeti vabaduseiha ning dalai-laama isiku sajaprotsendiline seostamine ei ole Tiibeti liikumise tugevus, vaid vastupidi, suur nõrkus.

Läinud nädalal teatas Tiibeti usujuht dalai-laama, et plaanib 14. märtsil loobuda tiibetlaste kogukonna poliitilise juhi rollist. Aastakümneid maailmale Tiibeti nägu ja vabadussoovi esindanud mees on lubanud jätkata vaimse juhi rollis.

Ilmselt kalkuleerib 14. dalai-laama vägagi pragmaatiliselt talle jäänud aastaid ning valmistab oma otsusega nii Tiibeti eksiilvalitsust ja rahvast kui ka rahvusvahelist kogukonda ette oma järkjärguliseks taandumiseks avalikkuse eest. Arvata võib, et dalai-laama ja ka Tiibeti poliitiline eliit eksiilis on tänaseks mõistnud, et nii isikukeskne lähenemine pikemas perspektiivis Tiibeti asja edasi ajada ei võimalda.

Kui paljud inimesed maailmas suudavad nimepidi nimetada veel mõnda tiibetlast peale dalai-laama? Tiibeti eksiilparlamendi spiiker on Penpa Tsering ja asespiiker Dolma Gyari. Nende meeste nimed ütlevad midagi vaid vähestele pühendunud Tiibeti-huvilistele.

Tiibeti vabaduseiha ning dalai-laama isiku sajaprotsendiline seostamine ei ole Tiibeti liikumise tugevus, vaid vastupidi, suur nõrkus. Suund valitud liidri, mitte usujuhi juhtimisel edasi liikuda on õige.

Tähtis on tekitada funktsioneeriv ja rahvusvahelise kogukonna silmis legitiimne institutsioon, mis tiibetlasi tulevikus esindab. Dalai-laama pole igavene ning vaakum, mille tema lahkumine maailma tähelepanu keskpunktist endaga kaasa toob, on seda kergemini kontrollitav, mida kiiremini leitakse legitiimne vorm tiibetlaste edasiseks esindamiseks.

Tegu on tohutu väljakutsega, kuna dalai-laama on imagoloogilises plaanis suutnud luua maailmas tiibetlastest erakordselt positiivse kuvandi. Uue, võrdväärse autoriteediga juhi leidmine, kelle õlgadele panna tiibetlaste poliitiline esindamine, on ülimalt keeruline.

Dalai-laama on viimastel aastatel vihjanud, et tema reinkarnatsioon võib üldse sündimata jääda või see võib sündida väljaspool Tiibetit.

Minu hinnangul on dalai-laama kõnealune samm vähemalt paarkümmend aastat hilinenud. Tiibetlased oleksid võinud oma moraalset ülimuslikkust, sealhulgas sisemist demokraatlikku korraldust Hiina võimude suhtes toonitada juba aastakümneid. Seda eriti 1989. aastal toimunud Tiananmeni sündmuste taustal.

See oleks võimaldanud ka erinevatel riigijuhtidel hõlpsamini temaga kohtuda. Vaevalt et teemadering, mida dalai-laama oleks vaimse liidrina maailma liidritega võinud arutada, oleks seetõttu oluliselt teistsugune olnud. Hiinal oleks olnud oluliselt raskem jagada süüdistusi oma siseasjadesse sekkumise eest, kui presidendid või peaministrid oleksid kohtunud Tiibeti vaimse, mitte poliitilise liidriga.

Dalai-laama avaldus oma poliitilisest rollist loobumise kohta tuli Hiina kompartei iga-aastase Hiina istungjärgu ajal. Arvata võib, et see pole juhuslik. Dalai-laama on viimastel aastatel Hiina poliitika osas sagedasti sõna võtnud, kutsudes Hiina valitsust üles suuremale läbipaistvusele ning sõnavabaduse laiendamisele. Hiina ametnikud vastavad dalai-laama avaldustele reeglina raevuka retoorikaga, kutsudes meest hundiks mungarüüs, feodaalvalitsejaks, riigilõhestajaks jne.

Olles aastaid Hiina meediat jälginud, ei meenu, et Hiina väljaanded oleks kunagi pööranud tähelepanu asjaolule, et dalai-laama on tegelikult juba ammu loobunud Tiibeti täieliku iseseisvuse nõudmisest. Tiibetlaste ametlikuks sooviks on nii-öelda mõistliku autonoomia saavutamine Hiina Rahvavabariigi koosseisus.

Võib-olla tasuks siinkohal meenutada ka asjaolu, et madalama taseme kõnelused Hiina RV võimuesindajate ja dalai-laama esindajate vahel ei ole just haruldased. 2002. aastast alates on teada vähemalt üheksa kohtumist Hiina ja Tiibeti esindajate vahel nii Hongkongis kui ka Hiinas. Neid on toimunud ka varem.

Seni on need kõnelused alati lõppenud kahe poole üsna muutusteta deklaratsioonide esitamisega. Vähemalt avalikkusel ei ole märke erimeelsuste vähenemisest märgata lastud. Hiina positsiooni jäikus on poliitiliselt ratsionaalne ja nende motiivid mõistetavad.

Hiina valitsus annab endale selgelt aru, et aeg tiksub 75-aastase dalai-laama kahjuks ja Hiina valitsuse kasuks. Usutavasti plaanivad Hiina võimud dalai-laama ümbersünni puhul lüüa Tiibeti kogukonda samasuguse kiilu, nagu seda tehti Tiibeti usuhierarhias tähtsuselt teisel kohal oleva panchen-laama puhul.

Hiina kontrolli all olevad mungad «leidsid» valitsusele sobiva panchen-laama reinkarnatsiooni. Noor mees, 21-aastane Gyaltsen Norbu resideerib Pekingis ning on saanud väga põhjaliku hiinameelse koolituse. Ta osaleb aeg-ajalt Hiina rahvuskongressidel Tiibeti esinduse liikmena.

Tiibeti eksiilkogukonna poolt tuvastatud ja dalai-laama poolt heaks kiidetud panchen-laama reinkarnatsioon lihtsalt koristati avalikkuse silme alt ning tema saatusest pole suurt midagi teada.

Dalai-laama isiku suurusest saame aimu, kui võrdleme tiibetlaste ja Hiina lääneosas asuva Xinjiangi rahvuse, uiguuride näiteid. Õiguslikus plaanis on nii uiguuride kui ka tiibetlaste juhtumid üsna sarnased.

Samas, väga vähesed on kuulnud uiguuride eksiilis elavast liidrist Rebiya Kaderist. Uiguuride valikud vabaduse võitmiseks sisaldavad endas ka vägivalla elemente ja terrorirünnakuid.
Dalai-laama on suutnud oma kampaaniat seni teha sisuliselt vägivallatult. Mees sai 1989. aastal ka Nobeli rahupreemia.

Rahvusvaheline sümpaatia kuulub selles võrdluses ilmselgelt tiibetlastele. Mis juhtub aga pärast praeguse dalai-laama lõplikku taandumist, ei pruugi kaugeltki selge olla. Kuuldavasti on ka Tiibeti eksiilkogukonnas jõude, mis arvavad, et Hiina keskvõimu vastu heaga ei saa.

Hiina võimud kehtestasid märtsis uued piirangud Tiibetisse reisimiseks, kuna läheneb tiibetlaste 2008. aasta ülestõusu kolmas aastapäev. Hiinlaste paranoia selle ees, et välismaailm näeb Tiibeti reaalsust, on viimastel aastatel selgelt intensiivistunud.

Iseseisvat liikumist välismaalastele Tiibetis enam peaaegu et ei võimaldata. Ametlik põhjendus reisipiirangute kehtestamiseks on proosaline – nad soovivad vältida liigset rahvarohkust. Samuti olevat ilm liiga külm!

Hiina üritab dalai-laamat rahvusvaheliselt isoleerida. Riigid, mille juhid dalai-laamaga on kohtunud, satuvad tihti paariaastasesse isolatsiooni. Hiina on suuruselt teine majandus maailmas ning riik kasutab teiste (sõnakuulmatute) riikide käitumise mõjutamiseks üha enam ka majanduslikke meeldetuletusvahendeid.

Euroopa riikidest on oma näppe korralikult kõrvetanud Tšehhi, Norra, Taani ja ka Prantsusmaa. Paljud riigid, kaasa arvatud Hiina budistlikud lähinaabrid, ei ole saanud võimalikke majanduslikke sanktsioone arvesse võttes dalai-laama riikilubamist endale enam lihtsalt lubada.

Võimalik, et dalai-laama poliitilisest rollist loobumine pehmendab selles küsimuses mõnevõrra olukorda. Näis, kuidas suudavad südametunnistuse ja Realpolitik’i vahel balansseerida Eesti riigijuhid, kui dalai-laama lubatud Eesti-visiit peaks lähitulevikus aset leidma. Igal juhul võimaldab dalai-laama poliitilisest rollist loobumise avaldus Hiina-poolset kriitikat selles küsimuses mõnevõrra pareerida.