Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/06/13/5507789t1h204a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/01/12/6247691t1h7f82.jpg)
Meie kõigi Postimees saab tänavu 160-aastaseks. Ma ütlen meie, sest ilma teieta ei oleks Postimeest, teda ei oleks samas ka meieta. Ilma lugejateta, aktiivsete kaasamõtlejateta oleks üks ajaleht tühi koht, aga samuti ei oleks meie lehte tundlikult, targalt ja tundeliselt mõtlevate ajakirjaniketa.
Ent tänapäevasesse print- ja veebimeediasse panustavad üha rohkem ka need, kes on haaranud sule järele selleks, et endas pulbitsevaid mõtteid, ideid ja tundmusi avalikkuse ette tuua, maailma kirjeldada, kritiseerida või parandada. Ilma nende inimeste panuseta oleks meie avalik ruum kordades vaesem ning sellepärast on Postimehe arvamusküljed Eesti ajakirjandusmaastiku rikkuseks.
Postimehe arvamusliidrite lõuna toimub tänavu juba 17. korda. Seega on see traditsioon katnud juba üle kümnendiku meie lehe eluaastatest. Ja miks ma räägin elust? Elust sellepärast, et Postimees on elav organism, mis vajab hoolt, tuge ja toetust, vahel kohendamist ja koolitunde, ka tunnustus kulub meile krõbedate sõnade kõrval marjaks ära. Ent kõige rohkem vajame kaasamõtlemist, teisisõnu ühes hingamist, sest just nii tabame kõige paremini ühiskonna ootusi, kartusi ning kindlasti unistusi, mida kajastada ja millest iga päev kirjutada.
Selleaastane arvamusliidrite lõuna kannab pealkirja «Tõejärgse maailma uudised. Ebajumalate aeg». Tõenäoliselt juba aimate, et juttu tuleb tõest, ja meie maailmast, aga ka usust ja veendumustest. Viimase aasta jooksul oleme toimetuses nende sõnadega puutunud kokku kaugelt rohkem kui varasematel ning mitmel moel on see teemadering jõudnud ka leheveergudele.
Augustis kirjutas ajakirjanik Peter Pomerantsev, et probleem pole selles, et me elame maailmas, kus poliitikud ja meedia valetavad – nad on alati valetanud –, vaid selles, et me elame maailmas, kus neil on ükskõik, kas rääkida tõtt või mitte.
Eelmise aasta viimasel nädalal sedastas kolumnist Raul Rebane, et võltsuudiste massilevik on halb uudis ka ajakirjandusele, sest kaob ära tõetootmise monopol, mis seni oli olemas koos hommikuse lehe ja õhtuste uudistega.
Kolm päeva hiljem võttis heas mõttes kõhu alt õõnsaks arvamustoimetuse juhi Neeme Korvi intervjuu kirjanik Tõnu Õnnepaluga, milles viimane leidis, et tõe eitamine pole inimloomusele omane.
Me ikkagi taotleme tõde, tahame instinktiivselt teada, kuidas tegelikult on. Me ei taha elada vales, aga see on kerge tulema, sest valet on tihti kerge uskuda tõe pähe. Aga see lõppeb valusa kukkumisega. Just sellistest arvamustest tuleb kokku meie kõigi Postimees. Aitäh teile selle panuse eest.