Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: elu pärast tõde

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jüri Luik Postimehe arvamusliidrite lõunal kõnet pidamas | FOTO: Tairo Lutter

Postimehe korraldatav arvamusliidrite lõuna on juba viimased 17 aastat olnud suurepärane ajend, et saaksid kokku Eesti ühiskonna helgemad pead ja mõtiskleksid teemadel, mis on olulised. Kui vaadata alates 2000. aastast fookuses olnud teemade ringi, on üks läbiv joon see, et kui muidu on soomeugrilase pilk suunatud sissepoole, siis arvamusliidrite lõunal kaetakse väljapoole ning mõtestatakse Eesti kohta muutuvas maailmas. Tänavu keskenduti tõejärgsele maailmale ning ebajumalate rollile selles, esinesid religiooniloolane Marju Lepajõe ja diplomaat Jüri Luik.

Teemapüstitus lähtub sellest, et maailm meie ümber on kahtlemata muutunud ebakindlamaks ja ennustamatuks ning rääkida võib kriisist. Suuri ja põhimõttelisi kriise on läänemaailm ainuüksi viimase saja aasta jooksul läbi teinud kolmel korral ja neist ikka välja tulnud. Kriisi enda mõiste pärineb meditsiinist ning tähendab organismi kõikumist surma ja tervenemise vahel.

Täna võib rääkida kolmikkriisist: kriisi teevad läbi külma sõja lõpuga võidutsenud liberaalne maailmakord, mis on olnud sellest ajast rahvusvaheliste suhete alus, liberaalse demokraatia mudel tervikuna ning samal ajal ka personalistlik võimusüsteem ebademokraatlikes riikides, nagu Putini Venemaa, Erdoğani Türgi, mullade Iraan, parteioligarhiline Hiina jne. Diametraalselt erinevad poliitilised süsteemid on küll sattunud korraga kriisi, kuid ebademokraatlikud jõud kasutavad ellu jäämiseks ära demokraatlike vastaste nõrkusi.

Maailmas käib võitlus ning üheks võitlustandriks või pigem lavaks on kujunenud meedia. Jüri Luik tuletas oma kõnes meelde vastutust, mis lasub ebakindlas maailmas meedial, aga ka ühiskondliku, majandusliku ja poliitilise eliidi esindajatel. Meedial on kahtlemata suur vastutus, kuna osavalt maskeeritud valed või kuulujutud võivad saada ajakirjanduse toel info lõpptarbija jaoks juba fakti kuju. Tõde on see, mida inimesed usuvad, ning teiselt poolt see, mis ei tekita neis kahtlust.

Tõejärgsus on eelkõige eufemism edukate propagandavalede tähistamiseks. Marju Lepajõe rõhutas oma ettekandes, et probleemiks on vorm, milles tõejärgsus ilmneb – fiktiivsetes uudistes. Inimesed on läbi aegade otsinud rohkem infot ning nagu mainis oma kõnes ka Lepajõe, otsiti neid varem kuulujuttudest. Tänapäeval on see muutunud vaid tänu tehnika arengule ja sotsiaalvõrgustike pakutavatele võimalustele massilisemaks. Ebajumalaid on voolinud ja voolivad ka edaspidi inimlikud ootused, kuna tõde pole alati meeldiv, kuid see, mis on meeldiv, pole alati tõde.

Tagasi üles