Jüri Luige kõne: Meedia võib olla nagu tuumarelv

Ühiskond pole suutnud tehnoloogia arenguga kohaneda. Seda on ajaloos ennegi olnud. Meie väiksus, ajalugu ja kultuuritaust teevad meid populismile vähem vastuvõtlikuks, ütles arvamusliidrite lõunal «Tõejärgse maailma uudised. Ebajumalate aeg?» diplomaat Jüri Luik.

Austatud Postimehe arvamusliidrite lõunal osalejad, head sõbrad

Esiteks tahaksin tänada nii Postimeest kui eraldi arvamustoimetust selle töö eest, mida teete Eestis vaba mõtte kandjate ja arendajatena.

Ma pean tunnistama, et kuigi olen diplomeeritud ajakirjanikuna õppinud nii uudist kui kommentaari kirjutama, pean möönma, et viimaste aegade sündmuste puhul Euroopas on seda klassikalist uudist, mis üldjuhul põhineb faktidel, reaalselt toimunud sündmustel, raske ära tunda. Ühiskondlikus kommunikatsioonis kasutavad mõned poliitikud fakte ja tõdemusi, millest hiljem siis uudiseid tehakse, viisil, mis võiks kuuluda pigem mõne romaani lehekülgedele.

Liberaalsel demokraatial , mille juured ulatuvad Euroopa valgustusaega ja mis põhineb ratsionalismil ja mõistusel, tuleb praegu seista silmitsi uskumuste , müütide ja legendidega rohkem kui ei kunagi varem. President Trumpi pressiesindaja kasutab julgelt tõdemust, et Donald Trump usub, et miski on tõsi (viimati Trumpi väidetav pealtkuulamine president Obama poolt), ja ei tee katset seda tõestada.

Olukord on tõesti muret tekitav. Väga palju meie, Eesti välispoliitikute tööst põhines ja põhineb usul, et kunagi ei korrata vigu, mis viisid Teise maailmasõjani. Need vead on faktidega tõestatud ja neid parandati pärast Teist maailmasõda. NATO, see vahend riigikaitse denatsionaliseerimiseks ja samas efektiivse heidutuse ehitamiseks, on Eesti vaatevinklist olnud täielik edulugu. Ja laiemalt kogu demokraatiatel põhinev liberaalne maailmakord, sealhulgas eriti Euroopa Liit. See on ratsionaalne, kõige lihtsam ja kõige demokraatlikum viis kaitsta meie väärtusi.

Pole mõtet keerutada, lääne ühtsus , mis on vastu seisnud totalitarismile, religioossele fanatismile ja terrorismile, hakkab lagunema. Ja see lagunemine ei toimu mitte mingite institutsionaalsete vaidluste pärast, et kuidas toimib Euroopa Liidus QMV (qualified majority voting – kvalifitseeritud häälteenamus). Demokraatiad on nõrgenenud sisemiselt. Koomilisel kombel on esimesed tagasilöögid tulnud anglosaksi riikidest, kus ülipikk demokraatiakogemus võiks sellised kõrvalekalded pigem välistada.

Ja nii olemegi olukorras, kus valimistel võidavad poliitikud, kelle ideed pole ratsionaalsed. Faktidel põhinev analüüs näitab, et näiteks majandusabi vaesematele riikidele, NATO loomine, Euroopa Liidu laienemine, lõid turvalise keskkonna, kus demokraatiad, tänaseks kõige levinum valitsemisvorm, said areneda.

Niisiis, liberaalse demokraatia projekti alus on ratsionaalne, aga ometi pole me suutnud seda avalikkusele üksüheselt selgeks teha. Jutt pole kaugeltki ainult poliitikutest, nn tõejärgse ühiskonna loomist pole suutnud takistada kirjanikud, kohtunikud, ajakirjanikud ega arstid. Veidi sarnaneb olukord Weimari vabariigi kogemusega, kus eliit ei suutnud rahvale selgitada Versailles’i lepingu põhjuseid, ei suutnud jagu saada kommunistidest ega militarismist.

Lääs suutis suure osa neist riskidest likvideerida alles pärast suurt plahvatust Teise maailmasõja järgsel perioodil, pärast põhjalikku analüüsi, garanteerides laiapindse sotsiaalabi, kaitstes vähemusi, denatsionaliseerides kaitseküsimused.

Liberaalne demokraatia on valitsemisvormilt esindusdemokraatia. Olgem ausad, NATO ja EL on paljuski eliidi poolt pika aja jooksul kujundatud projektid.  

On selge, et Kansase farmeri jaoks pole enesestmõistetav, et Ameerika Ühendriikide kaitse algab Narva jõelt. Ta peab usaldama inimesi, kes seda ütlevad, sest need inimesed esindavad samu väärtusi, mis tema ja lähtuvad samadest huvidest. See usaldus on purunenud ja tõsiste argumentidega on seda raske taastada. Kui faktid ei loe või kui arutelu käib «alternatiivsete faktide» najal, siis on olukord vägagi tõsine.

Praegu seisame olukorras, kus liberaalse demokraatia kaitsjad peavad sügavalt mõtlema selle üle, kus sai mööda pandud. Mis olid need veepinna-alused voolused, mida me ei märganud? Millised esindusdemokraatia protseduurid on vananenud? Millised meie demokraatia alustõed on iganenud?

On ennegi juhtunud, et tehnoloogia areng käib ühiskonna arengust ees, ja ühiskond peab kiiresti õppima elama uue tehnoloogiaga, võtkem või tuumarelvad. Meedia võib olla sama oluline, sest meedia kujundab meie arusaama ühiskonnast.

Sotsiaalmeedia loob sellesse tajumisse uued mõõtmed, see meedium avaldab välja saadetavale sõnumile erakordset mõju. Tegu on revolutsioonilise muutusega ühiskonna tajumises, järelikult ka ühiskondlikus käitumises. Inimeste soov sidusa ühiskonna järele on Facebooki ja teiste sotsiaalsete võrgustike eksistentsi alus, uudised on selle keskkonna kõrvalprodukt.

Sõprade vahel kehtib ju teatav kogukonnademokraatia, ükski seisukoht pole õige, ükski pole vale. Sotsiaalvõrgustikud aga pole info vaba liikumine, nad kujundavad rätsepatööna nende arvates just sulle sobiva keskkonna, Facebooki filtrite abil jõuab sinuni sinu ja sinu sõprade kujundatud uudiste valik, mis tugevdab sinu seisukohti, ka eksiarvamusi ja suisa valesid fakte. See uudis võib tulla tuttavalt, Washington Postist või mõnelt Facebooki uudiste küljelt. Sellesse mõttevahetusse ei tarvitse jõuda ükski ekspert, ükski faktide kontroll, ükski n-ö kõrgem võim. Seal võib olla palju huvitavaid uudiseid, aga teoreetiliselt väga vähe fakte.

Irooniliselt võib öelda, et ühel hetkel oled sa vapustatult rõõmus, et selliseid inimesi, kes usuvad, nagu sinagi, salamisi, et maailm on lame, on piisavalt palju nii Eestis kui laias maailmas. Te moodustate omaette kogukonna ja hakkate mõjutama meie arusaamist planeedist Maa. USAs kasutab 60 protsenti täiskasvanutest ainsa või põhilise infovahendina Facebooki. 63 protsenti USA valijatest kasutab Facebooki ainsa infoallikana poliitika üle otsustamisel. Eestis (meenutan meie rahvaarvu) kasutab Facebooki laias laastus 600 000 inimest. Jah, 600 000.

Ma mäletan, kui suured lootused olid lääne poliitikutel seoses sellega, et Venemaal kasvas üha juurdepääs internetile ja Facebooki või selle vene variandi Odnoklassniki kasutamine. See pidi tooma tõe venelasteni, eriti noorteni, keda arvasime vaevlevat Vene föderaalkanalite moonutatud infoväljas. Läks hoopis teisiti. Noored moodustasid kogukondi, kuhu kiiresti , osaliselt Kremli, osaliselt vabade entusiastide toel tungisid imperiaalsed mõtted, mida kinnitasid selleks puhuks välja mõeldud pseudofaktid. Pidasime seda Kremli suure kommunikaatori Vladislav Surkovi moonutatud reaalsuseks. Probleem aga osutus palju laiemaks.

Õpetlik on vaadata massikommunikatsioonialaseid revolutsioone 20. sajandist. Tsiteerin kuritegelikku propagandageeniust Joseph Goebbelsit, kes ütles raadio kohta: «Meil poleks olnud võimalik võimule tulla ega võimu kasutada sellisel viisil, nagu me seda teinud oleme , ilma raadiota.» Raadio võimaldas Hitleril jõuda igasse kodusse, raadio võimaldas edasi anda emotsionaalset fooni, mida külm kirjasõna kunagi ei suuda. Raadio pole selles muidugi süüdi, raadio oli ka BBC World Service, mis mängib maailmas tänaseni olulist rolli, aga ta on vahend, mille kasutamise õppisid kiiresti ära tumedad jõud. Vahemärkusena: et oleks absoluutselt selge, siis ma ei võrdle kedagi fašistidega, ma räägin raadiost kui massikommunikatsiooni vormist.

Sotsiaalvõrgustike puhul pole eesmärk tõese info levitamine, vaid sotsiaalse kogemuse vahetamine. Seetõttu on ta oma olemuselt emotsionaalne, pigem alateadlik kui teadlik. Sul ei pea olema loogilist, faktidepõhist narratiivi, see luuakse sinu toetajate, sinu andunud fännide poolt. Pole tähtis, kas president Obama kuulas Trumpi pealt, tähtis on see, et Trump seda ütles, paisates meediaruumi argumendi, mis aitas tõrjuda temavastaseid rünnakuid. Selles näitemängus, selles pseudoratsionaalses debatis mõjus see samm tasakaalustava uudisena.

Reaalsuse modifitseerumine, sest me viibime päevast üha suurema osa virtuaalses reaalsuses , kus kehtivad teised mängureeglid, meie kokkupuuted tegelikkusega muutuvad napimaks ja on isegi sellisel juhul üha rohkem mõjutatud internetist. Ühest küljest on hea, et kõik asjad saab internetis korda ajada, oleme sellega harjunud, peame loomulikuks ja siin Eestis isegi naerame riikide üle, kes meist selles asjas viletsamad. Samas puutume vähem kokku teiste inimestega, isegi paljukirutud riigiametnikega. Ja aeg, mis meile sel kombel vabaneb, kulub tihti ju samuti virtuaalses reaalsuses, millest paljude jaoks on saanud pärisreaalsus.  

Loomulikult pole küsimus ainult sõnumi vahendajas. Palju sõltub ka sõnumi loojatest, ühiskonna kujundajatest, seega siis poliitilisest eliidist. Kaugele on jäänud aeg, kus Euroopa riigimehed Jean Monnet , Robert Schuman ja Konrad Adenauer otsustasid luua ühtse Euroopa organisatsiooni, üle astudes sajanditevahelistest vaenudest ja hirmudest. Või meenutame Francois Mitterrandi ja Helmut Kohli, kelle käe all sündis euro.

Muidugi, need olid inimesed, kellel oli isiklik Teise maailmasõja kogemus, nüüd kaob varsti isegi põlvkond, kellel on pikemaajalisem külma sõja kogemus. Ma pole kaugeltki arvamusel, et vanasti oli rohi rohelisem ja suured poliitikud on kadunud minevikku, aga fakt on see, et inimtüübid on teistsugused. Poliitikakujundamine ei põhine faktidel, poliitika on toode, nagu seep. Seetõttu on nii raske seletada tõsiseid, «raskeid» fakte ja teha neist tõsiseid uudiseid mitte ainult tavalisele inimesele, vaid tihti ka poliitilisele eliidile enesele. Seetõttu jääb mulje, et poliitika on copywriter’ite mäng. Hea ja kurb näide on David Cameron: referendum ELi üle näis hea poliitilise trikina, üsna odav viis suurendada poliitilist kapitali.

Traagika on selles, et mehhanism, mida populistid kasutavad, on peavoolupoliitikute välja mõeldud. Populistid lihtsalt viivad selle äärmusesse, viivad oma loogilise lõpuni. Nad esitavad ise küsimusi ja annavad vastuseid, mis kõlavad kohati lausa naljakana. Miks on palju kuritegevust? Vastus: piir on veel müüriga tarastamata. Miks on riigis terroriste? Vastus: sudaanlased pääsevad vabalt riiki. Peavoolupoliitikute vastused pole kaugeltki nii imelikud, need on muidugi tõele palju lähemal, kuid need on tihti treitud samasuguste mehhanismide järgi kui populistide kunstlikud küsimused-vastused: need on sümboliväärtusega, kuid tõeväärtuseta.

Ja siit tekib veel üks teema: ajakirjanike dilemma. Peavoolupoliitikud võid panna omavahel vaidlema ja eeldada, et nad siiski lähtuvad laias laastus faktidest ja vaidlus viib meid tõele veidi lähemale. Aga mida teha siis, kui häbitult valetatakse? Kas olla balansseeritud ja leida vastu mõni ausam inimene? Vale ja tõe keskpaik ei ole ju tõde. Või minna CNNi teed ja asuda ise võitlevaks, poliitiliseks kommentaatoriks? Ja kaotada sellega ühiskonnas üks tasakaalupunkt, mistõttu ühiskond läheb veel rohkem emotsioonide poole kaldu, muutub veel populistlikumaks. Ma ei oska vastata, sest see on iga toimetuse ja ka ajakirjaniku isiklik otsus…

Eesti ei tundu, jumal tänatud, üldise populismi vooluga kaasa minevat, nagu näitavad ka viimaste presidendivalimiste toetusarvud. Samas ma ei usu, et eestlased on populistlikule mõtteviisile kuidagi vere poolest immuunsed. Grupimõtlemine, ideoloogiline lähenemine, rääkimata juba meeletust IT- kultusest, on meie rahvale sama lähedal kui paljudele teistele.

Näiteks meie usaldus virtuaalse maailma vastu on ülikõrge, seda näitavad ka e-valimised, milliseid pole sõna otseses mõttes ühelgi teisel rahval! Selle usu tõttu on virtuaalse maailma reaalsust moonutav mõju meile nii suureks trumbiks kui ka ohufaktoriks. Aga ometi on tõsi see, et meie väiksus , ajalugu ja kultuuritaust teevad meid populismile vähem vastuvõtlikuks.

Demokraatia on meie tugevaim kaitsekilp. Olles demokraatlik riik, oleme me osa liberaalsete demokraatiate turvavõrgust. Meile on see ainus võimalus, peame panustama sellele, et samameelsed riigid toibuvad ajutistest raskustest ja me suudame sama, meile väga soodsa julgeolekusüsteemiga edasi elada. Ega meil ju muid valikuid ka pole.

Eestlastel pole oma selgepiirilist mineviku kuldaega. Nõukogude perioodil tundus selleks olevat nn Pätsi aeg, kuid praegu on paljud mures, kas esimene president ikka käitus põhiseadusliku juhina. Kui see Pätsi kuju üle peetav väitlus ka muud ei näita, siis näitab ta seda, kuivõrd suur reliikvia on meile meie demokraatia.

Eestlus rahvusena ja hiljem vabariigina on sündinud , kasutades ühiskonna liberaalsuse kasvu, formaalsete piirangute nõrgenemist. Me rõhutame vaimse mõõtme tähtsust, mis on Hurda tõdemuses meie ainus viis suureks saata. Eesti rahva haridusiha ja massiline kultuuritarbimine on väga kõrge barjäär igat liiki populismile.

Olulise argumendina nimetaksin ka Eesti ülipikka ajakirjandustraditsiooni, selle juuri meie kõrgkultuuris, panust eesti rahva kujunemisel ja Eesti riigi rajamises. Jansenist alates läbi Tõnissoni tänase Postimeheni, see on järjepidevus, mis hoiab populismi vaos.

Lõpetuseks tahaksin rõhutada seda pea eksistentsiaalset vastutust, mis lasub ajakirjanikel, aga ka meediaväljaannete omanikel, advokaatidel, prokuröridel, kohtunikel, visionääridel ja ärimeestel, loomulikult poliitilistel juhtidel. Keegi, kes tahab liberaalset demokraatlikku ühiskonda, ei saa vastutust teistele panna. Küsimus on nii institutsionaalses kui ka isiklikus vastutuses.

Tsiteerin siin lõpetuseks paari olulist mõtet Timothy Snyderilt, keda tunneme totalitarismi analüüsiva võrratu ajalooraamatu «Bloodlands» («Veremaad») autorina. Nii soovitab ta kodanikel ka oma isiklikus käitumises seista vastu vohavale populismile, milles tema näeb ka tärkava natsismi ohtu.

Näiteks: «Uuri välja. Otsi ise küsimustele vastuseid. Veeda aega pikkade artiklitega. Finantseeri uurivat ajakirjandust, tellides trükimeediat. Saa aru, et mõned asjad sinu ekraanil võivad sind kahjustada. Märgi endale ära need internetisaidid, mis uurivad välismaiseid propagandarünnakuid.»

Või näiteks (ja seda pole selle saali publikule muidugi vaja seletada): «Erine teistest. Väga lihtne on teistega sarnaneda. Võib tunduda imelik või ebamugav teha või öelda midagi teisiti. Aga ilma selle ebamugavustundeta pole vabadust. Kohe, kui sa ennast niimoodi esiplaanile sead, on status quo nõidusuni purustatud, ja teised teevad samamoodi kui sina.»

Jälgime siis seda kuldset põhimõtet oma järgmise aasta arvamusartiklites. Ja muidugi ka oma tegudes. Tänan!