Hedda Lippus ja Marie Abel: Mida kõik peaksid HPVst teadma?

HPV vaktsiin. Foto: Charles Rex Arbogast/AP

Kui sotsiaalministeerium teatas, et plaanib alates 2018. aastast lülitada immuniseerimiskavasse inimese papilloomiviiruse (HPV) vastase vaktsineerimise, leidis see väga elavat vastukaja. Viirus on väga laialt levinud ja kergesti nakkav ning teatud viiruse tüübid võivad põhjustada vähkkasvajaid, kirjutavad arstid Marie Abel ja Hedda Lippus.

Kõige sagedaseim HPVst põhjustatud kasvaja on emakakaelavähk. Vaktsineerimisega hõlmatud inimeste arv Eestis on alates 2008. aastast püsivalt langenud ja hoiakud vaktsineerimise suhtes on väga erinevad. Seda arvesse võttes oli ootuspärane, et kiiresti ilmus ka hulganisti vaktsiinivastaseid arvamusavaldusi. Argumentatsioonis on kõlanud nii moraliseerivad noodid, mis hoiatavad kombelõtvuse ja lohakuse eest kui ka hirmujutud HPV-vaktsiini tõsistest kõrvaltoimetest.

Miks positiivne info ei veena?

HPV-vaktsiin on lisatud vaktsineerimisprogammi paljudes riikides, sh USA, Kanada, Austraalia, valdav osa ELi liikmetest jpt. Näiteks Austraalias lisati see vaktsineerimiskavasse 2007. aastal ja juba kolm aastat pärast seda tehtud analüüsid, milles võrreldi vaktsineeritud vanuserühmi nendega, keda vaktsineeritud ei ole, näitasid olulist langustendentsi rakuliste muutuste (düsplaasia) esinemises emakakaelas. Paraku on siiski palju neid, keda selline positiivne info ei veena. Ka Eestis on näitena esitatud Jaapanit, kus 2013. aastal lõpetas tervishoiuministeerium proaktiivselt vaktsineerimise soovitamise (sageli viidatakse sellele kui HPV-vaktsineerimise keelustamisele). Otsus põhines meedias levinud lugudel, mille kohaselt teatati vaktsiini kõrvaltoimetest. Oluline on aga see, et vaktsiinide kõrvaltoimete järelevalvekomiteel ei õnnestunud tuvastada juhte, kus vaktsiinil ja teatatud terviseprobleemil oleks olnud põhjuslik seos.

Kõige sagedasemaks probleemiks oli krooniline valu, mida on peetud pigem psühhosomaatiliseks kaebuseks, mis on tekkinud suurest hirmust võimalike kõrvaltoimete ees. Vaktsineerimise tase 12-aastaste seas langes 70 protsendilt 1 protsendile. Erialaspetsialistid on ministeeriumi otsust tugevasti kritiseerinud, kuna see ei põhinenud teaduslikel uuringutel ega kinnitatud faktidel. Ka Maailma Terviseorganisatsioon on rõhutanud, et otsused, mis põhinevad tõendamata faktidel ning viivad ohutute vaktsiinide mittekasutamiseni, võivad viia tegeliku kahjuni. Jaapani Naistearstide Selts on selgelt väljendanud, et vaktsineerimise aktiivne soovitamine peab jätkuma.

Põnev, aga väär

Emotsionaalselt laetud lood HPV-vaktsiini kasutamisel tekkinud rasketest kõrvaltoimetest on meedias ringelnud aastaid, kuid need väited pärinevad üksikjuhtumitest, kus mingi haigus on küll tekkinud pärast vaktsineerimist, kuid seos põhjuse ja tagajärje vahel on jäänud tõendamata. Samamoodi võiks väita, et HPV-vaktsiin põhjustab hilisemas elus hallipäisust. Säärased lood on paljude jaoks oma traagilisuses kuivast teadusartiklist põnevam lugemine, mis kulutulena jagamiste ja meeldimiste kaudu suhtlusmeedias levivad, kuid alati tasub suhtuda allikasse kriitiliselt. Pahatihti on tegu väljamõeldud lugudega, üksikjuhtudega või hoopistükkis religioossete organisatsioonide või alternatiivravipreparaate müüvate ettevõtete rahastatud reklaamiga.

Tõsiste kõrvaltoimete esinemist seoses HPV-vaktsiiniga on uuritud mahukates teadusuuringutes ja tõendeid nendele väidetele leitud ei ole. Nii Maailma Terviseorganisatsioon kui ka Rahvusvaheline Naistearstide Organisatsioon on selgelt kinnitanud HPV-vaktsiini ohutust. Mõistagi on vaktsineerimine igaühe isiklik otsus, kuid kaalukausile tuleb asetada HPV-vaktsiinist väidetavalt tekkivad kõrvaltoimed (mida uuringud pole kinnitanud) ning HPV-nakkusega kaasnevad aastate jooksul igakülgset teaduslikku tõendamist leidnud emakakaela ja muude paikmete vähk ning vähieelsed seisundid ning nendest tingitud ja antud haiguste raviga kaasnev kahju pikaajalisele tervisele ja heaolule. Emakakaelavähk on väga reaalne oht, mis tabab Eestis aastas umbes 170 ning viib hauda 70 naist.

Haigestuda võivad kõik

Samuti ei vasta tõele see, nagu soodustaks HPV-vastane vaktsineerimine seksuaalset riskikäitumist. Laiapõhjaline seksuaalharidus koolis tagab, et noored on teadlikud nii HPVst ja selle riskidest kui ka teistest seksuaalsel teel levivatest nakkustest ning oskavad end nende eest kaitsta. HPV ja sellest tingitud vähki haigestumine on küll tõenäolisem mitme seksuaalpartneriga inimestel, kuid haigestuda võivad ka need, kel on elu jooksul olnud üks kindel partner, kes juhtumisi oli HPV kõrgriskitüve kandja. Samuti langeb Eestis elu jooksul vägistamise ohvriks 7,5 protsenti naistest, kes võivad saada HPV-tüve kurjategijalt.

Väited, otsekui oleks HPV-kandluse või emakakaelamuutustega naised ise oma «hooramisega» (nagu Varro Vooglaid ühes oma Facebooki-postituses väitis) selle endale kaela toonud, on ebakonstruktiivsed, hukkamõistvad ja otsesõnu solvavad. Valitud vaktsineerimise vanus 12 eluaastat pole tingitud sellest, et suurem osa Eesti noori selles vanuses seksuaalelu alustaks. Seksuaalelu alustamise keskmine vanus on meil püsinud aastaid peaaegu muutumatuna 16.–17. eluaasta juures. Tähtis on aga jõuda vaktsineerida sihtrühma kuuluvad inimesed enne, kui juba üksikudki neist seksuaalelu alustavad, sest sellisel moel on kaitse kõige vähiohtlikumate HPV-tüüpide suhtes pea täielik.

Ennetamiseks sobib ainult vaktsiin

Ka ei saa nõustuda väitega, justkui emakakaelavähki haigestunud naised ei külastaks piisavalt naistearsti ega hoolitseks oma tervise eest. Uuringud näitavad, et optimaalne emakakaela uurimise intervall on vastavalt meetodile ja naise vanusele 3–5 aasta järel ning sagedasem günekoloogi külastamine ei too kaasa emakakaelavähki haigestumise vähenemist. Seetõttu soovitame igal naisel jälgida, millal on neile viimati tehtud emakakaela PAP-test, millal oli soovitatud testi korrata ja sõeluuringu kutse saamise korral kindlasti minna. Tasub siiski silmas pidada, et analüüsid saavad üksnes varakult avastada vähieelseid muutusi ja takistada nende arengut vähiks, kuid need ei suuda HPVga nakatumist ja vähieelseid muutusi ära hoida. Seda suudab ainult HPV-vaktsiin.

Sestap ei saa üldistatult väita, justkui oleksid HPVga nakatunud või mõnesse vähiliiki haigestunud ise selles süüdi – see on kahetsusväärne ja kahjustav ohvrisüüdistus. Me saame anda oma parima, et HPVga nakatumist ennetada, kuid me ei suuda kunagi täielikult kõiki nakatumisi ja haigestumisi ära hoida.

Peale selle on uuringud kinnitanud HPV-vaktsiini kulutõhusust. Riigile on märgatavalt soodsam noori vaktsineerida kui kulutada hiljem palju mastaapsemaid summasid HPVst tingitud haiguste diagnoosimiseks, jälgimiseks ja raviks. Rääkimata emotsionaalsest kahjust, mida see võib üksikisikule ja tema perele põhjustada.

Eesti on praegu emakakaelavähi levimuse ja suremuse poolest Euroopas esirinnas (osalt just vähese vaktsiiniga hõlmatuse tõttu) ja valitsuse plaan hakata vaktsineerimist rahastama on väga tervitatav. Kui suur hulk inimesi on HPV suhtes vaktsineeritud, siis väheneb selle viiruse levik kogu rahvastiku hulgas ning ajapikku juhtub sama, mis on juhtunud riikides, kus juba vaktsineeritakse, sest emakakaelavähi ja vähieelsete seisundite esinemissagedus väheneb oluliselt.

Tekst pärineb Feministeeriumi veebilehel. Sama teksti saab lugeda ka vene keeles.

---

Artikli autorid on dr Hedda Lippus (Tartu Ülikooli doktorant ja Seksuaaltervise Kliiniku arst-noortenõustaja) ning dr Marie Abel (Eesti Seksuaaltervise Liidu president ning naistehaiguste arst-resident). Autorid kinnitavad autorid, et ei ole saanud vaktsiine turustavatelt ettevõtetelt mingeid rahalisi ega muid hüvesid.

Loe rohkem informatsiooni HPV viiruse kohta siit.