Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/09/18/5854537t1h9ead.jpg)
/nginx/o/2016/09/18/5854537t1h9ead.jpg)
Miks meeldib Eesti kasin teeninduskultuur britile rohkem, olgugi et Ühendkuningriigis tehakse kõik ette ja taha ära?
Ühendkuningriigi teeninduskultuur on asi, mida meile, brittidele, meeldib vihata. Haigeks tegevalt imalad korporatiivsed laused, mida vinniline teismeline teiselt poolt letti sinu poole paiskab; teeseldud siirusega huvitumine, kas sa ikka naudid seda kümnenaelast mikrolaineahjus soojaks lastud lasanjet; kirevate juustega metroseksuaal, kes sajab sulle kaela nii pea, kui oled vaevalt ühe jala rõivapoe ukse vahelt sisse saanud, ja küsib: «Kuidas teil hästi läheb?» Minul? Oh, väga hästi läheb ja veel paremini läheks, kui sa eest kaoksid ja mul ringi vaadata laseksid!
Klaarselge, igasugusest kohalikust aktsendist vaba hääl kõmab: «Kassa number neli palun.» Võpatad ja liigud edasi laitmatult väänlevas järjekorras, oodates, kuni sulle teatatakse, millise numbriga kassasse suunduda – see on kõigest riidepood, see ei ole ju vajalik.
«Hei, ainult üks …?» imestab tumeda pea ja heleda näoga kuueteistaastane leti taga. Vaatan ringi ja küsin: inimene või t-särk? Saan vastu kohmetu naeratuse: küllap ei ole ta saanud sarkasmikoolitust, võin oletada.
«Kas teil on ClothesCard?» Ei, palun vabandust, ei ole (ma kipun sellisel juhul miskipärast alati vabandust paluma, ise ka ei tea, miks). «Kas tahaksite selle endale teha, saaksite igalt ostult kümme protsenti alla, praeguselt ka?» See on ju ainult viienaelane särk, ah, käib küll. «Kas soovite täna kotti ka?» Jah, oleks abiks küll. Või kui ma nüüd valiks mõne teise päeva, siis kuidas see õieti käiks? «Nautige oma päeva edasi, härra, nägemist.» Teie ka, vastan, teades kindla peale, et ega ta ei naudi seal midagi.
Sellises õhkkonnas oled sa juba kord üles kasvanud ja mõneti isegi eeldad seda hingetut libaempaatiat, millega sind tõsielusarja kangelasele väärilise peenuse ja vilumusega üle valatakse. Nad üritavad sulle alati veel midagi müüa, sult veel rohkem nutsu välja pigistada: vihmakeep trennirõivaste peale, keeks kohvi kõrvale, lisaminutid või -internetimaht lisaks telefonile. Suurem, parem, kallim, lase aga käia, sa väärid seda!
Jah, see on tüütu, etteaimatav ja toob aina raha suurettevõtete kaukasse, aga eks sel ole oma plusskülg ka. Kui ostad mobiiltelefoni, televiisori, tahvelarvuti või midagi muud sellist ja leiad 14 päeva jooksul, et see ei ole ikka sulle, siis võid selle lihtsalt tagastada ning saad kohe raha tagasi. Kui ostetuga on midagi viltu, saab selle kohe välja vahetada: pruugib neil vaid minu masenduses nägu näha ja juba ongi mul vigase asemel tuttuus pakendis asendus käes.
Ma võin tühja toidupakendi supermarketisse viia ning kasutada võimalust «raha tagasi ja asenduskaup», mis tähendab, et saan raha tagasi ja samalaadse toote veel pealekauba, kui teen neile selgeks, et maitsel oli nagu natuke midagi viga.
See kõik on ääretult mugav, kindel see. Miks on siis ometi nii, et siin, Eestis, sobib teeninduskultuur mulle sootuks paremini: isegi kui ma võin poest lahkuda tundega, et mind seal eriti ei teenindatudki, ei tunne ma ometi kunagi, et mind oleks alt veetud, petetud, tüssatud või minuga kuidagi manipuleeritud?
Ma käisin siin Eestis korra ühe naljaka tüdrukunimega telefonipoes, viies neile tagasi tahvelarvuti, millel oli tekkinud probleem. Minu esimene küsimus oli muidugi, et kas neid on veel saadaval? Heleoranžis rõivas noormees puhta valge leti taga vaatas mulle imelikult otsa, mõeldes küllap, et miks ma üldse midagi sellist küsin. «Me saadame selle kaheks nädalaks teeninduskeskusse, kus see läbi vaadatakse ja öeldakse, mis sellel viga on,» paristas ta. See on ROM, ütlesin ma, seda on vaja uuendada, sest tahvel ei taha käima minna.
«Seda peavad nemad meile ütlema.»
«Kas te ei usalda siis mind?»
«Tarbijad luiskavad mõnikord.»
Eks nad loomulikult luiskavad, aga isegi kui mõni peaks seda tegema, siis see nüüd küll teie firma tulu ei kahanda, nii et miks mina selle eest maksma peaksin, ma tahan kohe täna uut aparaati, ma tahan, et see töötaks! «See ei ole meil siin Eestis võimalik,» sõnas ta juba selgelt solvunult. Nii see asi siis jäigi.
Ma olen praeguseks Eestis elanud juba kolm aastat ja mul on hulk eestlastest sõpru. Ma saan teist aru, aga ma usun siiski, et te olete paremat väärt. Keegi ei taha näha, kuidas igapäevaelu puhtalt kommertsiks ära keeratakse, aga õige pisut võiks ikkagi muutuda see, kuidas koheldakse neid inimesi, kes neile raha annavad, see tähendab meid. Nii lihtne see ongi.
Eks see oleks ju võinud olla täielik kultuurišokk ühele üliviisakale britile, kes on harjunud sellega, et poetöötaja satub paanikasse juba mõttest, et ma lähen mõne teise müüja juurde, ja kes juhul, kui arvab, et ma ei ole millegagi rahul, ei vaheta välja mitte ainult seda kuramuse tahvelarvutit, vaid annab veel tasuta kõrvaklapid pealekauba, peaasi, et ma ei ütle kellelegi, et nende kauplus ei kõlba kuhugi.
See on õieti väike hind. Eestlaste iseloomu tõttu, mis mulle väga meeldib ja mis on hoidnud mind ja mu perekonda just siin, on kogu asi sootuks teisiti: eestlased lihtsalt ei hooli sellest ja see mulle MEELDIB, saate aru, täiega MEELDIB!
Vajad puhkepausi, aga oled ainsana tööl? Pole probleemi: «Olen tagasi 10 minuti pärast!» Ühendkuningriigi äriimpeeriumides hakkaksid selle peale pead lendama, tekiks tõeline skandaal ja pensionärid kirjutaksid elupäevade lõpuni sügavast jahmatusest kantud kirju: «Suudate te ette kujutada, et sel noorel neiul oli ülbust panna kinni pood, mis on üleriikliku keti osa, kusjuures sel ajal läks ta ise tualetti, suitsetama või jumal teab veel mida tegema! Mõelda küll, mis sellest riigist on saanud!»
Ühel heal päeval hakatakse kahtlemata ka Eestis vaeva nägema selle nimel, et inimeste käest veel see viimanegi sent välja pressida, aga praegu võime tüünet meeleolu nautida. Päevi, mil «purpurne» telefonikompanii ütleb sulle, et piisab küll odavamast 50 MB/s internetist, sest «tõenäoliselt te ei kasutaks kiiremat kuigi palju», või teatab kinnisvaraagent, kes pärast seda, kui on kolm nädalat püüdnud uuesti kontakti saada ühe uue maja müüginaisega, et «ehk helistab keegi nende juurest siis järgmine nädal tagasi». Võib-olla tõesti? Ei, nad ei helistanud.
Elektroonikapoode, kust saadetakse sind konkurendi juurde, restorane, kus öeldakse, et vaba lauda pole, kui neil on nelja laua peale kokku üks klient, tööriistapoode, kus pannakse uks kinni kümme minutit enne kirjas olevat sulgemisaega, kodukaubapoode, kust sind välja visatakse, sest su lapsel on jäätis (jah, tõepoolest!), ja supermarketite töötajaid, kes karjuvad su peale vene keeles, sest sa oled avanud šokolaaditahvli enne maksmist (et lapsed ei röögiks kõigil kõrvu lukku).
Jah, kõike seda ei vahetaks ma millegi muu vastu kogu maailmas. Miks? Sest siin on midagi, mida Ühendkuningriigis kuidagi ei ole – kogu klienditundlikkusest ja muust sellisest hoolimata.
Kui ma siin poodi sisse astun, öeldakse mulle «Tere» ja naeratatakse*, ning tänapäeva maailmas, kus tehnika purustab kõigest väest inimsuhteid ja muudab põhjalikult meie ühiskondliku suhtlemise põhiolemust, on juba üksi siiras naeratus poodi, restorani või mujale sisse astudes väärt kogu maailma ja rohkemgi veel.
* Olgu peale, see naeratuse osa on võib-olla veidi üle pakutud.