E, 6.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: paha raha

Postimees
Juhtkiri: paha raha
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Urmas Nemvalts

Tarbijal peab olema õigus ka sularahas tasuda

Kui Tartu Ülikooli majandusprofessor Raul Eamets mullu novembris ühel konverentsil esinedes ütles, et seoses euro tulekuga võiks sularahast üldse loobuda, võeti see vastu nagu innovaatiline mõte ikka. Avalikkus arutas seda mõnda aega üsna hoogsalt ja põhjalikult, kuid liigitas selle ilmselgelt oma ajast ees olevate lennukate ideede hulka.

Ometi, juhul kui kahtlused vett peavad, paistab sularahata riik lausa poolvägisi kätte tulevat. Tarbijakaitseamet on hakanud igati õigustatult uurima, kas tõesti on seaduseaugu tõttu võimalik kaubanduses ja teeninduses sularaha vastu võtmast sisuliselt keelduda.

Väidetavalt pakub just sellise tõlgendusvõimaluse mullu rahaseaduse asendanud «Euro kasutusele võtmise seadus». Teoreetiliselt, muretsevad tarbijakaitsjad, võib näiteks kauplusekett võtta sularaha vastu vaid ühes maapoes või sellest sootuks loobuda. Mõned kavalad ettevõtjad kasutavatki seaduseauku juba oma huvides. Nii nagu mõni aasta tagasi maadles sularahas maksjatega Eesti Energia.

Esiti tundub ainuüksi selline mõtegi ebaloogiline. Raha on ju äriettevõttele ikka raha, olgu see virtuaalsel või materiaalsel kujul. Mis seal vahet, kas tasutakse pangakaar­diga, paberis või metallis. Kes siis raha vastu ei võta, kui pakutakse? «Tõde ja õigust» meenutades – härra Maurus oli alati kodus, kui raha toodi! Pealegi kuuleb ju alailma hädakisa, et näiteks kaardimaksed minevat kauplejale kalliks.

Tegelikult pole siin aga midagi imestada – sularaha käitlemine on tülikas ja seotud rohke lisakuluga. Erinevalt kujuteldavast elektroonilisest rahast, mille liigutamisega saavad käbedalt ja üliharvade eranditega ka turvaliselt hakkama arvutid, vajab sularaha inimest. Kassiiri, tellerit, teenindajat, kes raha vastu võtab. Ja inimene omakorda töökohta ja tehnikat koos kõige selle juurde kuuluvaga. Ning mõistagi ei lähe kassasse kogunev raha oma kulu ja kirjadega panka.

Tõsi, paljudes valdkondades on sularahata arveldamine tarbijale soodne. On igati sümpaatne, kui firma oma kliente ses asjas teavitab ja nõustab.

Kuid uute võimaluste teke ei pea tähendama piiranguid, vaid eeskätt ikka vabadusi. Pealegi, nagu tarbijad on kogenud, juhtub aeg-ajalt ikka, et elektroonilistes maksetes esineb häireid – on väga ebamugav ja piinlikki, kui niisugune asi juhtub näiteks söögikohas arve tasumise ajal.

Lõppude lõpuks, kui inimesel on soov näost näkku suhelda ja sularahas maksta, siis peaks seda talle ka võimaldama. Vajadusel tuleks see õigus seadusesse selgelt ja ühemõtteliselt kirja panna.

Märksõnad
Tagasi üles