Rait Maruste.

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Möödunud nädalal peegeldas meedia üsna teravas vormis esitatud seisukohti justiitsministeeriumi ja õiguskantsleri vahel. Eriti järsud ja kaugeleulatuvad vastuväited tulid õiguskantslerilt. Võinuks eeldada, et põhiõiguste kohtulikuks kaitseks parema võimaluse loomine rõõmustaks õiguskantslerit, kuid ei, vastupidi, ajas hoopis raevukalt vastu seisma. Milles siis asi, kirjutab endine riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste.

Eesti varasemas, nii esimese iseseisvuse perioodi kui ka nõukogudeaegses kohtupraktikas, puudus põhiseaduslikkuse kohtulik järelevalve. See jurisdiktsiooni liik sai laialt levinuks peale teist ilmasõda seoses demokraatia, õigusriikluse ning inimõiguste ja -vabaduste laiema kaitse vajadusega.

Nii nägi ka meie 1992. aasta põhiseadus demokraatia, õigusriikluse ja võimude lahususe tugevdamiseks ette põhiseadusliku korra ja põhiõiguste ja vabaduste kohtuliku kaitse võimaluse. Selle süsteemi alused loodi 1993. aastal. Keskne roll selles on riigikohtul, mis on põhiseaduse järgi ka põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve ehk konstitutsioonikohtuks.

Vastava kogemuse puudumisest ja tolles ajas mõistetavast alalhoidlikust ettevaatlikkusest, aga ka üldiselt domineerivast legalismist Eesti õiguses ja õigusemõistmises, loodi süsteem suhteliselt võimu- ja normikeskne. Süsteemis puudus üksiksisiku (igaühe) otsejuurdepääs konstitutsioonikohtule (riigikohtule).

Individuaalkaebuse esitamise võimalus

Individuaalkaebuste esitamise võimalust on peetud kogu põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalves üksikisiku (igaühe) või isikute grupi õiguste ja vabaduste kaitses kõige olulisemaks ja mõjusamaks vahendiks. See süsteem on kasutuses enamikus Euroopa riikide hästiarenenud kaasaegsetes jurisdiktsioonides. Põhiseadust, -õigusi ja -vabadusi võivad rikkuda või põhjendamatult piirata ka alama astme kohtud või riigivõim põhiseaduspärast normi oma toimingu või tegevusega vääralt, põhiseaduse vastaselt kohaldades.

Individuaalkaebuse esitamise võimaluse puudumise tõttu oli riigikohus 2003. aastal Brusilovi kohtuasjas erakorraliselt sunnitud tuletama sellise võimaluse otse põhiseadusest. Ja õigesti tegi. Nüüd tahab justiitsministeerium selle võimaluse «legaliseerida» ehk viia asjakohase regulatsioonina põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusesse. Õigusriikluse ja õigusselguse seisukohast igati põhjendatud samm. Kui väljatöötamisel lisatakse eelnõusse lisaks veel seaduse sätte põhiseaduslikkuse vaidlustamisele ka toimingu põhiseadusepärasuse vaidlustamise võimalus ning see, et kaebaja peab olema isiklikult rikkumise ohver, siis saab seda ainult tervitada. Isiklikult ohvriks olemise tingimuse tõttu on pöördumist õige nimetada ka (individuaal)kaebuseks, mitte taotluseks.

Õiguskantsler on kõigele sellele raevukalt vastu. Kokkuvõtvalt – nemad tahavad selles kõiges ise keskset rolli täita. Argumendid on väga kaugeleulatuvad ja kõigi nendega siinkohal polemiseerida pole võimalik. Tuuakse esile, et olemasolev süsteem on hästitoimiv ja selle tõestuseks olevat see, et riigikohus on seni tagasi lükanud ainult 34 individuaalkaebust ja menetlenud ainult ühte. Kõigepealt, ka 34 on väga palju, kui tegu on põhiõiguste ja -vabaduste võimaliku rikkumisega. Teiseks, pöördumiste arv on nii väike aga seetõttu, et võimalust ja seadusejärgset menetluse kohustust pole olnudki.

Lisaks, tänaseks on vabariigi president ennast üldse taandanud oma põhiseadusejärgsest kohustusest seadusi välja kuulutades kontrollida ka nende põhiseaduspärasust ja vajadusel pöörduda riigikogu poole või riigikohtusse. Ja ega ka õiguskantsler pole riigikohtus just sage taotluste esitaja olnud. Ja seda just üksikisiku põhiseaduslike õiguste ja vabaduste, mitte õigusnormide põhiseaduspärasuse kontrollimise mõttes.

Tänane süsteem ebaefektiivne

Eesti vastu on Strasbourgis Euroopa Inimõiguste Kohtus sadu kaebusi õiguste ja vabaduste rikkumise kohta, mis per capita on üks suuremaid teiste riikidega võrreldes. Pöördumiste arvu aitaks oluliselt vähendada võimalus lahendada kaebused siseriiklikult konstitutsioonikohtu kaudu, kuhu igaüks saaks pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks. See on moodus, mida Strasbourgi süsteem arvestab kui siseriiklikku efektiivset kaitseabinõud, ning kaebused, mis on selle tee läbinud, st on pöördunud riigikohtu kui konstitutsioonikohtu poole, lükatakse seal subsidiaarsuse printsiipi arvestades tagasi. Kui hästi õiguskantsleri ametkond ka ei töötaks või arvab, et ta töötab, ei peeta seda Euroopa Inimõiguste Kohtu silmis efektiivseks kaitseabinõuks.

Kõige kummalisem on aga väide riigikohtu võimalikust politiseerumisest ja võimude lahususe rikkumisest. Siiamaale seda pole olnud ja nüüd äkki tekib?! Kuidas, on jäetud paraku selgitamata. Kas tõesti tahetakse väita, et kõik need individuaalkaebusi menetlevad Euroopa jm maailma konstitutsioonikohtud on politiseeritud ja võimude lahususes kallutatud? Kui jaa, siis ootaks huviga selgitusi ja näiteid.

Lõpuks. Kasutatakse üsna raskelt laetud sõnavara: «...paheline katse eksitada seadusandjat ja avalikkust...» jne. Tuleb nentida, et see iseloomustus sobib paraku õiguskantsleri enda poolt kirja pandule.

Argumendiks võib olla see, et riigikohus, vähemalt algul, ujutatakse üle individuaalkaebustega ning see nõuab suuremat nii inim- kui materiaalset ressurssi. Põhiõiguskorra ja õiguste ja vabaduste parema kaitse huvides ei peaks see olema koht kaeblemiseks ja kokkuhoiuks. Hoolikalt läbimõeldud menetlustingimuste korral on voog kontrollitav. Küll aga tõstatab sellesuunaline areng veel kord eraldi konstitutsioonikohtu loomise vajaduse, täpsemalt riigikohtust konstitutsioonilise jurisdiktsiooni eraldamise küsimuse, mis lõpmatult kallis ei peaks olema, küll aga annaks juurde spetsialiseerumist ja asjakohast ekspertiisi.

Aga eelnõu ettevalmistamisega tuleb edasi minna.