Olga Sõtnik: eesti keele majad Narva ja Tallinna. Kellele ja milleks?

Olga Sõtnik Foto: Erakogu

Narva ja Tallinna loodavad keelemajad peaksid korrastama keeleõppe ja üldse lõimumisega seotud killustunud keskkonda, loodab kultuuriministeeriumi eesti keele majade projektijuht Olga Sõtnik.

Mullu Tartu Ülikooli Narva Kolledži direktori Kristina Kallase poolt idanema pandud ideest rajada Narva ja Tallinna eesti keele majad, millest haaras kinni ka toonane valitsus, on nüüdseks valminud selge kontseptsioon. Keelemajadest saaksid sõlm-ja tugipunktid eesti keelest erineva emakeelega inimestele, kes soovivad õppida ja praktiseerida eesti keelt ning saada osa eesti kultuurist laiemalt. Samuti aitaksid majad korrastada praegust killustunud keskkonda ning koondada erinevaid lõimumise ja keeleõppega seotud teenuseid.

Praegune valitsusliit on kokku leppinud, et 2018. aastast toetatakse majade tegevust riigieelarvest kahe miljoni euroga. Lõplikku otsust keelemajade osas arutab valitsus lähipäevil.

Võimalused keeleõppeks

Eesti Vabariigi 99. aastapäevale pühendatud kõnes lausus president Kersti Kaljulaid: «Fakt, et eesti keel ja kultuur on kaitstud põhiseadusega, see veel ei tähenda, et eesti keel ongi kaitstud. Keelt ei kaitse käskude ja keeldudega. Keel on kaitstud vaid siis, kui seda edukalt õpetatakse siinviibivatele keelt mitte oskavatele inimestele. Mida rohkematele ja rohkem, seda parem.»

Võib öelda, et juba praegu jälgib riik seda nõuannet. Igal aastal eraldatakse suured summad eesti keele õppeks. Ainuüksi aastatel 2008-2013 eraldati täiskasvanute keeleõppeks ligi 11,5 miljonit eurot. Keeleõpe eelarveline maht aastatel 2014-2020 on üle 14 miljoni euro.

Vaatamata aastatepikkusele tööle valdab suurosa Eesti elanikest, kelle emakeel ei ole eesti keel, eesti keelt passiivselt. 2015. aasta Eesti Integratsiooni Monitooring toob välja, et ainult 15 protsenti eesti keelest erineva emakeelega elanikest arvab, et nad valdavad eesti keelt vabalt. Passiivse keeleoskusega inimesi on 48 ning eesti keelt mittevaldavaid inimesi 15 protsenti.

Põhjused, miks paljud ei räägi või ei õpi keelt, on erinevad. Mõned kardavad rääkida vigaselt või häbenevad oma aktsenti. Teistel ei ole sisemist motivatsiooni keelt õppida, sest selleks puudub praktiline vajadus või ambitsioon liikuda karjääriredelil. Mõnel ei ole aega, teisel raha. On need, kes on keelt õppinud ja eksamidki teinud, kuid kes on keeleoskuse unustanud, sest ei ole vajadust või keskkonda, kus keelt kasutada. On ka neid, kes ei tea, kust leida infot keele omandamise võimaluste kohta.

Keele õppimiseks on mitmeid võimalusi. Keelt võib õppida iseseisvalt näiteks interneti vahendusel Keelekliki keskkonnas. Keelt võib omandada igapäevaelus – töökollektiivis, tänaval või kaupluses. Tuleb tõdeda, et viimast nõuannet on Narvas raske järgida. Keeltekoolis tuleb õpingute kulud küll ise kanda, kuid sooritades keelekursuste lõppedes tasemeeksami, võib kursustele kulunud summa riigilt tagasi küsida. Samuti saab osaleda tasuta keelekursustel või -kohvikutes ja –klubides.

Võimalusi on, kuid peab tunnistama, et täiskasvanute keeleõppe korraldus on killustunud ning tavainimesele orienteerumiseks liialt keeruline. Tõenäoliselt on see üks põhjuseid, miks riigi tegevus

keeleõppe korraldamisel hindab positiivselt vaid 43 protsenti Tallinna ning 20 protsenti Ida-Virumaa venekeelsetest elanikest.

Keeleõppe korraldamisega tegelevad viis eri ministeeriumit ja nende haldusala asutused. Haridus- ja teadusministeerium vastutab kooli- ja lasteaiaõpetajate koolitamise eest. Siseministeerium tegeleb pagulaste ja uussisserändajatega. Justiitsministeerium tegeleb kinnipeetud inimeste keeleõppega. Sotsiaalministeerium õpetab keelt töötutele ja tõrjutusriskis inimestele.

Kultuuriministeeriumi haldusalas vastutab Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA) tasuta keelekursuste, -kohvikute ja -klubide korraldamise eest täiskasvanutele.

Määrav on praktika

Siin tulevadki appi eesti keele majad. Ühelt poolt saaks neist teavet, kus ja kuidas saab eesti keelt õppida, praktiseerida ja kasutada ning kus hakkavad toimuma keelekohvikud, -klubid ja -kursused. Keelemajadest saaksid ka nõu need inimesed, kes tahavad keelt õppida iseseisvalt ning need, kes soovivad tasemeeksamit sooritada. Samuti pakuksid keelemajad metodoloogilist abi ja infot täiskasvanutega tegelevatele eesti keele õpetajatele.

Selleks, et rääkida keelt vabalt aga ei piisa ainult kursuste läbimisest. Kui pärast kursuste läbimist ei ole võimalik igapäevaselt keelt kasutada, ununeb see väga kiiresti. Keelemajad soodustaksid ka sotsiaalsete kontaktide ja võrgustike teket eesti keelt emakeelena kõnelevate ning erineva emakeelega elanike vahel. Seetõttu ei ole keelemajade sihtrühmaks ainult need, kes tahavad keelt õppida vaid ka need, kelle jaoks eesti keel on emakeel – vabatahtlikud ja vabakonna esindajad, kes on huvitatud lõimumisalastest koostöötegevustest.

Lisaks keelemajades pakutavatele võimalustele tuleb pöörata tähelepanu keele kasutamiseks vajalike tingimuste loomisele nagu eesti keele oskust nõudvate töökohtade olemasolule, ettevõtlust toetavate meetmete rakendamisele ja Ida-Virumaa puhul siseturismi sektori arendamisele jne.

Käsust ja keelust pole abi

Maja asukoht Tallinnas on küll veel lahtine, kuid Narvas avatakse maja endise Baltijetsi tehase territooriumil. Koos Vaba Lava teatrikompleksi, kohviku, galerii, multimeediainkubaatori ja eesti keele majaga saab see kompleks uue elu ja loodetavasti muutub narvakate seas ka populaarseks.

Nagu ütles president Kaljulaid oma vabariigi aastapäeva kõnes, siis keelt ei saa kaitsta käskude ja keeldudega. Samamoodi ei ole võimalik keelt omandada käskude ja keeldudega. Loodavad keelemajad peaksid aitama kummutada eesti keele õppega seotud hirme ja eelarvamusi, et inimesed saaksid õppida eesti keelt sundimatult ja huviga ning andma motivatsiooni eesti keele kasutamiseks igapäevaelus.