Ahto Lobjakas: Hollandi valimised, islamitont ja saastuv avalik ruum

Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamägi

Hollandi valimised langevad murdejoonele, mis jookseb läbi kogu läänemaailma. Ühel pool on küsimus lääne endaksjäämisest tsivilisatsioonina, teisel kõik muu, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Peegeldub see ühelt poolt suhetes islamiga ja viimase defineerimises. Teiselt poolt on kaalul Euroopa avatud ja tolerantsete ühiskondade saatus — osundades Robert Kaganit: see, kuidas Euroopa Liidu postmodernne «vabatahtlik impeerium» tuleb toime modernsete rahvusriikide agressiivse naasmisega ajalooareenile.

Türgi tulevik NATOs

Alustades teisest, pole Euroopa probleem erinevalt Kagani 2003. aasta hoiatusest mitte USA, vaid toonased autsaiderid Venemaa ja Türgi. Nädalavahetusel Hollandi ja Türgi vahel lahvatanud diplomaatiline tüli, kus Holland ei lasknud riiki poliitilist agitatsiooni tegema tulnud Türgi ministreid, on tuha all hõõgunud kauem ja laiemalt. Saksamaal on rida kohalikke omavalitsusi viimastel nädalatel keelanud Türgi ametivõimude esindajatel korraldada kohalikele türklastele kõnekoosekuid, kus veendaks neid aprillis toimuval referendumil hääletama Erdoğani presidendi võimupiiride laiendamise kava poolt. Türgi ministrid jõudsid Saksamaad süüdistada natsismis.

Hollandi puhul lisab õli tulle sama süüdistuse kõlamine Erdoğani enda suust. Jutt «fašismist» ja «natsismist» on propagandistlik tingrefleks, mis on läbinähtavalt õpitud Venemaalt, kellega Türgi suhted kiirelt soojenevad. Hollandile on peale Saksamaa toetust avaldanud Taani (kes tühistas Türgi peaministri visiidi) ning Euroopa Komisjon.

Türgi ähvardus Hollandile kätte maksta on ehmatanud NATOt, millesse mõlemad riigid kuuluvad — ning omakorda tõstatanud laiema küsimuse üha despootsemaks muutuva Türgi tulevikust selles organisatsioonis. Türgi on lääne jaoks tähtis strateegiline liitlane, seda nii sõjaliselt kui rändekriisi stopperina. Euroopa riigid eesotsas Saksamaaga ei saa aga endale lubada, et Türgi võimud ignoreerivad neid suhetes Euroopas elavate eksiiltürklastega.

Pikemas plaanis on üha suuremaks Türgi lahutajaks Euroopast väärtused. Erdoğani plaane on demokraatia ja õigusriigi õõnestamisena kirjeldanud nii Saksamaa kui Euroopa Komisjon.

Holland, islam ja Geert Wilders

Hollandi valimiste vaatepunktist on Türgiga tekkinud tüli puhas juhus. Küll on sel oma mõju peamisele siseriiklikule valupunktile, milleks on Maroko vähemuse ja laiemalt islami positsioon ühiskonnas. Türgi, kuigi islamiseeruv, on siiski ilmalik riik ja vähemalt täna ISISe vihane vaenlane. Ometi kattuvad islami ja Türgi teemad avalikus arvamuses. Diplomaatilisest tülist kaotab tõenäoliselt kõige rohkem paremäärmuslaste juht Geert Wilders, kuna valitsus sai võimaluse näidata karmi kätt, ükskõik kui umbmääraselt see islami poole sirutus.

Wildersi kampaania on suuremat muljet avaldanud Hollandist väljaspool kui riigis endas. Ta Vabadusparteil (PVV) on väga kitsas agenda, mille fookuses on islam ja Maroko vähemus. Wilders nõuab sisserände peatamist islamiriikidest, mošeede sulgemist ja moslemitest sisserändajate «vabatahtlikku» repatrieerimist.

Wilders, kelles voolab veerandi jagu indoneesia verd, mõisteti detsembris süüdi vihaõhutamises, kuid jätkab raugematult riigi probleemide kirjutamist «Maroko rämpsu» arvele. Tal on olnud raskusi rahastajate leidmisega, tema esinemisi piiravad nendega kaasas käivad väga ranged turvanõuded ning abiks pole ka kehv läbisaamine ajakirjandusega. Kaks päeva enne valimisi toimus Wildersi teledebatt peaminister Mark Ruttega, kelle partei ilmselt võidab valimised, skoorides küsitlustes 15–18 protsenti. Wildersi PVV on langenud 13–16 protsendile.

Killustatud poliitika

Need suhtarvud peegeldavad Hollandi poliitika killustatust — valimistel osaleb 28 erakonda ning valitsuse moodustamiseks võib realistlikult vaja minna neist viit. Peavooluerakonnad on koalitsiooni Wildersiga välistanud. Siit heiastub taas üks laiem seaduspärasus: tänapäeva läänt vaevavad identiteedikonfliktid laabuvad hõlpsamalt riikides, mille valimiskorraldus on proportsionaalne (nagu Eestilgi) ja kus on rohkem ruumi hallideks varjunditeks. Ühiskondi lõhestavad küsimused ei muundu neis riikides nii binaarseks valikuks nagu see juhtus Suurbritannias ja USAs ning millelaadset olukorda võib oodata maikuus Prantsusmaa presidendivalimiste lõppvoorus, kus osaleb kaks kandidaati. 

Wildersi teatraalse hõnguga ponnistustel, mis tänases Hollandis kuidagi võimule viia ei saa, on siiski tõsisem taust.  Maroko päritolu vähemuse juured ulatuvad 1960. aastatesse, mil neid meelitati riiki töömigratsiooni raames. Tänaseks on Maroko taustaga kodanikke Hollandis kaks protsenti ehk 380 000 kokku 16 miljonist, kuid nende esindatus kuritegevusstatistikas ületab mäekõrguselt muud grupid.

Ühe 2010. aastal tehtud uuringu tulemuste kohaselt saab 54 protsenti Maroko taustaga noortest enne 23. eluaastani jõudmist süüdistuse mõnes väärteos. See foon on järjest enam mürgitanud suhtumist vähemusse laiemalt ning islamisse kui sellisesse.

Avaliku ruumi saastumine

Riigis, mis oli 20. sajandi teisel poolel üks tolerantsi ja avatuse kantse Euroopas, ajavad juuri avalik rassism ja usuviha. Eelmisel aastal registreeriti 54 rünnakut mošeede vastu — peaaegu kaks korda enam kui aasta varem. Hollandi enda vaatlejad osutavad interneti äraspidiselt võimestavale rollile. Eelarvamused ja vihakõne, mis varem kuulusid kindlalt poliitilise maastiku hämaratele servadele, on sotsiaalmeediarevolutsiooni käigus saanud osaks igapäevasest suhtlusest.

Fenomen toidab iseennast: madalate instinktide «mitteformaalne» sanktsioneerimine käib kiiremini, kui ühiskond neid tänastes oludes tõrjuda jõuab. Nii on Holland teatud mõttes teenäitaja ülejäänud läänele: Wilders on mööduv nähtus, kuid avaliku ruumi saastumine moel, millel on olemas paralleelid 1930. aastatega, on püsivam mure.

Alahinnata ei saa ohtu Wildersile endale. Tema tuntuim eelkäija, poliitik nimega Pim Fortuyni mõrvas 2002. aastal üks rohelise liikumise aktivist, kes ütles, et ta soovis panna piiri moslemite ekspluateerimisele. Hollandi lähiajaloo teise määrava tähtsusega poliitilise mõrva pani 2004. aastal toime Hollandi-Maroko topeltkodanik, kes tappis Amsterdami tänaval tuntud filmirežissööri Theo van Goghi. Van Gogh oli varem samal aastal välja andnud lühifilmi naistevastasest vägivallast islamiühiskondades – näidates muuhulgas naiste alasti kehadele hennaga maalitud koraanitekste. Filmi nimeks oli «Submission» ehk «Alistumine», mis on üks võimalik sõna «islam» tõlge araabia keelest.