Andrei Kuzitškin: «Noorte enesetapjate klubisid» tekib internetis nagu seeni pärast vihma

Andrei Kuzitškin Foto: Erik Prozes

Möödunud nädalal võtsin seitsmenda klassi õpilastega vene keele tunnis läbi värve ja kui kirjutasin tahvlile синий («sinine» vene keeles), kõlasid klassis kohe hüüded: «Синий кит, синий кит! («Sinivaal, sinivaal!»), kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Tuli välja, et õige mitu teismelist on selle Venemaal alguse saanud ja kurikuulsust kogunud surmagrupiga tutvust teinud. Laste meelest on see otsekui mingi uut laadi online-mäng. Nad ei näe ega tunne mingit ohtu. Teismeliste jaoks pole vahet, kas mängida surmaga või püüda pokemone.

Seda kasutavadki ära need, kes loovad internetis surmagruppe ja püüavad neisse lapsi. Nende esimesteks ohvriteks saavad probleemsed teismelised, kes tegelikult kardavad reaalset elu. Raskused koolis, konfliktid klassikaaslastega, armuvalud, võõrdumine vanematest – jah, kõik see jääb otsekui seljataha, kui astud virtuaalreaalsuse võlumaailma. Seal aga ootavad juba ees «lahked» juhendajad, kes pakuvad välja lahenduse, kuidas kõik probleemid ühekorraga ja igaveseks lahendada – selleks tuleb vaid endalt elu võtta.

Mida räägib statistika enesetapust?

Maailma Terviseorganisatsiooni andmeil võtab 40 sekundi järel keegi endalt elu. Aastas lahkub vabatahtlikult elust oma miljon inimest. Enesetappe on kõige rohkem – kuni 50 inimest 100 000 elaniku kohta – sellistes riikides nagu Guyana ja Lõuna-Korea. Kõige vähem on vabasurmasid araabia riikides – alla ühe inimese 100 000 elaniku kohta. Eesti leiab kõrge suitsiidi arvuga maade seast: meil on 10–20 enesetappu 100 000 elaniku kohta. Samasse rühma kuuluvad meie lähinaabrid Leedu, Läti, Soome ja Venemaa. Kurb statistika.

Küllap on maailm liikumas helgemasse suunda. Eksperdid nendivad, et viimase kümnendiga on enesetappude tase maailmas kahanenud ligemale kaks korda. Näiteks Eestis langes see näitaja aastail 2000 – 2012 25 enesetapu pealt 100 000 inimese kohta 14ni.

Ent kõige selle taustal on ometi enesetappude tase teismeliste seas, see tähendab vanuses 15 – 19 eluaastat, kasvanud oma 25 – 35 protsenti peaaegu kõigis maailma riikides. Selle näitaja poolest on esirinnas Venemaa ja Kasahstan, kus teismeliste enesetappude arv on alati olnud üsna suur. Neis riikides on teismeliste enesetapjate tase kasvanud kümne aastaga lausa kolm korda. Tänasel Venemaal langebki peaaegu pool kõigist enesetappudest poiste ja tüdrukute arvele, kes pole veel 19-aastasekski saanud.

Ajaloost

«Noorte enesetapjate klubisid» tekib internetis nagu seeni pärast vihma. Esimest korda kerkisid «surmagrupid» Venemaa ühismeedias esile juba mõne aasta eest. Ma ei hakka siin üles lugema kõiki ressursse ja gruppide nimetusi, sest neile pole sugugi vaja reklaami teha. Pealegi on Venemaa – ja isegi Eesti – ajakirjanduses paraku seda reklaami juba niigi palju tehtud. Ning paratamatult teen ka mina seda nüüd.

Ajaloost leiab muidugi teisigi näiteid, mil just noored on langenud enesetapuepideemia ohvriks. Vana-Kreekas võis juba ühe neiu enesetapp tuua kaasa kümnete järgijate hukulaine. 18. sajandi lõpul tabas Euroopat nõndanimetatud Wertheri epideemia: sajad noored võtsid endalt elu, järgides Johann Wolfgang Goethe teose «Noore Wertheri kannatused» nimitegelase eeskuju. Seepärast oli see raamat mõnes Euroopa riigis lausa keelatud.

Veel. Näiteks Austrias pandi tähele, et pärast igat korda, kui anti teada enesetapust metroos, kasvas järsult nende arv, kes soovisid ennast just rongirataste all tappa. Seepärast keelati uudised traagiliste vahejuhtumite kohta metroos.

Põhjustest lähemalt

Nagu eelpool mainisin, tõukavad tänapäeva teismelisi enesetapule põhiliselt vastamata jäänud armastus, raskused õpingutega ja üksindus. Seda kinnitavad ka erinevad uuringud. Ise usun, et saatuslikku osa teismeliste enesetappude arvu kasvus etendab eelkõige internet. Muidugi, elame nüüd maailmas, milles digitaaltehnoloogiast tärkavad pooled tsivilisatsiooni saavutused ja mis üldse on kujunenud tähtsaimaks arenguteguriks. Kuid kõige selle juures halvab digitaaltehnoloogia hinge ja laastab vaimu.

Ma ei suuda mõista, mille poolest saaks lapse sõltuvust internetist pidada etemaks sõltuvusest narkootikumist. Loomulikult keelan mina koolitunnis õpilastel igasuguseid vidinaid kasutada. Kuid mul on ühes klassis poiss, kes ei saa oma aparaadita üle viie minuti elada. Siis muutub tal kohe pilk häguseks ja käsi sirutub värisedes taskusse või kotti peidetud mobiili järele. Muidugi sunnin teda selle peale telefoni jälle ära panema. Ta teebki seda, siis aga langeb peadpidi lauale, justkui oleks ise võrgust välja lülitatud – ning viie minuti pärast küünitab jälle telefoni järele. Jah, see on vaieldamatult juba haigus. Mul on sellest poisist siiralt kahju. Ent internetisõltuvusest vabaneda peavad tal aitama vanemad. Peavad, aga ei aita. Ja selles peamine probleem peitubki.

Maailmas, kus individualism ja egoism tõukavad tagant isiklikku edenemist, vabaneb inimene tahes tahtmata kõigist aktivatest ja passivatest, mis segavad karjääri ja hüveolu. Tihtipeale on niisuguseks ballastiks just lapsed.

Pole siis imeks panna, et tööstusriikides on sündimus üldjuhul väga madal. Inimese intensiivne lülitumine majandusprotsessi lülitab ta ühtaegu välja pereväärtuste süsteemist: perekonnale ei jagu lihtsalt enam aega ega jaksu. Perekond ja lapsed tähendavad ju igapäevast hingelist vaevanägemist. Kust aga võtta jõudu lapse tarvis, kui tuled töölt ja unistad ainult sellest, et end välja sirutada, lõdveneda ja kõigist probleemidest vabaneda?

Seepärast hinnatakse peredes, kus lastest  – nagu saatusestki – ei ole õnnestunud hoiduda, arvuti taga viibivat last ideaalseks lapseks. Ta istub hiirvaikselt kuvari või iPhone’i taga ega kurna küsimustega, mis on hea ja mis halb, kust tulevad lapsed ja miks maailm on nii ebaõiglane.

Selline laps ei sega sul elada ja sina ei sekku tänutäheks ka tema ellu. Selline laps leiab ise kõigile küsimustele vastused internetist. Ja kui need vastused ajavad ta ummikusse või tõukavad enesetapule, saab lapsevanem sellest teada alles hiljem ja võib siis ainult jõuetult käsi laiutada: no mida sain teha, ma isegi ei osanud midagi kahtlustada…

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

---

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.