Asta Õim: mida teha poliitikutega, kes eelistavad sõnu «mölisema» ja «hoorama»

Eesti Keele Instituut on oma väljaannetega hoolitsenud selle eest, et kõigil, kes soovivad rääkida kaunist emakeelt, oleks selleks tugi olemas. Foto: Jaanus Lensment / Postimees / Scanpix

Keelelised valikud näitavad, kuidas kõneleja suhestab end öeldavaga, kas ta on kellegi poolt või vastu, kas ta tunnetab end  asjade teatajana, hindajana või üleoleva käskijana, kirjutab keeleteadlane Asta Õim. 

Viimastel kümnenditel on eesti keelekultuuris toimunud palju silmahakkavaid muutusi. Nimetatagu kas või kõnetlust: teietamise taandumist noorema põlvkonna suhtluses ning sinatamise kasutussfääri hoogsat laienemist ka muude ühiskonnagruppide suhtlemises, kõnetlussõnade härra ja proua taaskasutuselevõttu nõukogude seltsimehe asemel.

Sina kasutamist teie asemel on täheldatud mitte ainult eesti, vaid näiteks ka saksa kultuuris. Kui varem kellegi poole pöörduti  sina-vormis, siis pigem seetõttu, et teda tunti, temaga sooviti suhelda ning teda loeti võrdväärseks suhtluspartneriks, aga teie öeldi inimesele, kellega nimetatud suhteid ei olnud. Nähtavasti on meil sina hoogsat kasutamist mõjutanud soome keel ja ei ole põhjust seostada sellist keelekasutust hoolimatu või üleoleva suhtumisega vestluspartnerisse. 

Nii üldine nagu Soomes sinatamine meil siiski ei ole. Avalikes ja ametlikumates jutuajamistes  öeldakse meil tavaliselt ette, miks sinatakse.

Härra ja proua on lihtsalt viisakusvormelid, mis isegi ei distantseeri kuigivõrd vestluspartnereid. Autoritaarsuse seisukohalt on muutunud ka eesti pöördumisstampide lugupeetud, austatud ja väga austatud kasutamine. Võrreldes Vene ajaga kasutatakse eesti keelekultuuris nüüd rohkem kahte esimest pöördumist, ilma et nendega väljendataks suuremat või väiksemat lugupidamist kõnetatava isiku vastu. 

Keel peegeldab kasutajate seisundit

Erinevate sotsiaalsete rühmade inimesed räägivad mõnevõrra erinevalt eeskätt sõnavara, vähem ka grammatika seisukohalt. Keel on alati seotud selle kasutajate ühiskondliku positsiooni  ja võimuga, õigemini eri keelevariantidel on alati erinev staatus, mis enamasti peegeldab nende kasutajate seisundit ühiskonnas.  Samas ka suhtlussituatsioon nõuab erinevat ametlikkuse astet, sõltuvalt olukorrast ja vestluspartnerist. Eesti ja mitte ainult eesti keelekultuurile on omane, et positsioonikas inimene kasutab avalikus ruumis normitud keelt. Praegu kipub liiga tihti olema nii, et seda reeglit rikutakse üha sagedamini ja seda teevad just  võimupositsioonil olevad inimesed.

Tõepoolest, igal inimesel on vabadus ennast keeleliselt isikupäraselt väljendada. Kui tegemist on kunstilise või kirjandusliku vormivõttega, siis ka moel, mis võib tavainimesele olla vastuvõetamatu. Aga kas see on kohane ka kõnepuldis, raadios ja  televisioonis esinejale, poliitikule, ametnikule?

Robustsus ja otsekohesus pole sünonüümid

Kui  avalikkuse ees esinevate poliitikute keelekasutus sisaldab labaseid, isegi trükimusta mitte kannatavaid  sõnu ja väljendeid, kui ta näiteks eelistab rääkima mitmekümne sünonüümi seast just verbi mölisema või saadab vestluspartneri sinna, kus on pime ja pinke ei ole, siis kõneleja tõenäoliselt ei anna endale aru või ei pane mikski, millise signaali ta kuulajale saadab. Või ta ei  pea vajalikukski jätta  endast tasakaaluka, usaldusväärse ja veenva  inimese muljet, milleks kohustab teda tema ametikoht. Ja kuulajal ei jäägi muud üle,  kui  kvalifitseerida kõneleja hoolimatuks ja närviliseks mühakaks.

Robustne kõnepruuk ei ole vahetu otsekohesuse näitaja, vaid üleoleva ja  põlastava suhtumise väljendus nii vestluspartneri, kuulaja kui ka lõpuks iseenda suhtes. 

Keele abil on võimalik anda meid ümbritsevale reaalsusele erinevaid seletusi. Kui valitakse sõnad, siis arvestatakse sellega, et sama mõistet tähistavatel sünonüümsetel keelenditel ei ole üksnes erinev emotsionaalne varjund, vaid ka sisu ei ole täpselt sama. Nii saabki luua samast reaalsusest väga erinevaid kirjeldusi. Keelelised valikud näitavad, kuidas kõneleja suhestab end öeldavaga, kas ta on kellegi poolt või vastu, kas ta tunnetab end  asjade teatajana, hindajana või üleoleva käskijana.

Näiteks selliste erinevate ministrite väljaütlemistega nagu  Pensionärid on nagu raisakullid riigi eelarve kallal. X erakond on juba tükk aega hooranud Y erakonnaga. Ära kaaguta. Mida me möliseme siin. X ettevõtte juht muudkui ohib ja ohib. Y  direktor on üks jobu antakse teada, et nad ei salli pensionäre, ei talu erakondade omavahelist koostööd, neile ei meeldi erinevad arvamused, nad ei usalda ega hinda asutuste juhte. 

Kui me adume, et meie valitsejate väärtushinnangud ei ole vastuvõetavad,  siis me saame sellele ka vastu astuda – valimistel.