Muutuste tuules heitlev Keskerakond pole ainuke poliitiline organisatsioon, mis peab oma valimiseelses askeldamises silmas seda, et meil on keelepõhiselt kaks valijate (vastas)leeri, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.
Ivan Makarov: estofiil Jevgeni Krištafovitš ei ole Vabaerakonna arvates tõsiseltvõetav, tõsiselt? (2)
Kuid kui keskerakondlased püüavad hääli kahe keeleõngega, ühe otsas söödaks armas Anne Veski ja teise otsas peibutiseks kole kohalik Kremli troll, siis näiteks Vabaerakond ei saa vene häältega arvestada juba kasvõi sellepärast, et isegi eestlased ise oma enamuses ei ole veel päris aru saanud selle poliitilise jõu mõttest, mis siis veel venelastest rääkida.
Artur Talvik selgitas küll telekolleegidele, mille poolest erakond erineb hästi parteist, kuid eestlased ei ületähtsusta silte, sest kõik ju teavad, et hääli kogutakse küll separeeritult, aga pärast heidavad isamaalased Keskerakonna või sotsidega ühte niikuinii.
See meenutab korduvalt nähtud pilti, kuidas elanikud sorteerivad hoolikalt oma prügi eraldi kastidesse, siis aga tuleb suur auto ja kogu crap paisatakse korraga selle sisemusse. Ega aastakümneid hõigatud üllad põhimõtted ei maksa uute pakutavate portfellidega võrreldes midagi.
Aga Vabaerakond, kus on ka meie poliitikahiide ja eredaid naispoliitikuid, arvestabki nähtavasti vaid eestlaste häältega. Seega oli naistepäeva kingitus Talviku parteistumise või siis erakonnastumise näol (vahe on sama olematu, nagu nõukogude pioneeriks või siis nooreks leninlaseks saamise vahel) paisatud pea kõikidesse teleuudistesse, kusjuures mitu «vaba konservatismi» juhtfiguuri, Talvik ise kaasa arvatud, väitsid, et ta on «ainus tõsiseltvõetav kandidaat vabaerakonna esimehe kohale».
Ja see ei olnud ilus ainsa vastaskandidaadi Jevgeni Krištafovitši suhtes. Nimi ei riku meest, härrased. Kui tema ja Sergei Metlev liitusid Vabaerakonnaga, oli see minu jaoks nagu soovituskiri vähetuntud ja vähe teinud organisatsioonile.
Ekspressiivselt eestimeelne, tark ja julge noor Krištafovitš on aastaid teinud Eesti nimel head tööd. Lenna Kuurmaa tõi taidlejate telesaatesse «Laulud tähtedega» Artur Talviku, Jevgeni Krištafovitš aga tõi Eestisse Mark Solonini, Viktor Šenderovitši, Valeria Novodvorskaja ja teisigi suuri nimesid, korraldas rahvusvahelisi konverentse, teda võis näha nii Eesti lipu heiskamisel Pika Hermanni torni juures kui ka meeleavaldustel Venemaa saatkonna ees.
Jevgenit on nende aastate jooksul rünnatud nii meedias kui ka füüsiliselt, ja nii tõsine asutus nagu Vene saatkond tühistab alati kõik talle Venemaalt saadetud küllakutsed. Nii et võrreldes turvalistes telestuudiotes julgelt sõna võtvate meestega ei ole tema tõsiseltvõetavusel viga midagi.
Jah, Eestis on vene intelligentsi «vahekiht» hõre ja meie hääled ei ole valimistel määravad, kuid sellegi poolest tembeldada omaenda kuulsat eestimeelset vene esimehekandidaati mittetõsiseltvõetavaks on viga, mida kaasaegne tõsiseltvõetav eesti erakond endale lubada ei tohiks.
Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LP-d ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja «Nädal» ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.