«Snowden, me oleme sinuga,» kuulutab plakat mehe käes, kes koos teiste toetuse avaldajatega passis 2013. aastal Edward Snowdeni vahepealse asupaiga Moskva Šeremetjevo lennujaama ette.

FOTO: AP/Scanpix

Venemaa kasutatud häkkimised ja lekked on muutumas meie demokraatiale palju suuremaks ohuks kui tuumarelvad, kirjutab briti ajakirjanik Edward Lucas.

Miks tulistada välja tuumarakette, kui üht poliitilist süsteemi on võimalik õhkida seestpoolt? Just see on peamine sõnum, mille saadab CIA küberrelvade äsjane paljastus WikiLeaksi poolt.

Luureteenistused luuravad, lihtne

Tõde on lihtne. Luureteenistused korraldavad luureoperatsioone. Nimes peitub vihje. Lääne luureagentuurid luuravad meie vastaste järele, kelle seas on Venemaa, Hiina, Iraan, organiseeritud kuritegevus ja teised sihtmärgid. Neile makstakse selle eest. Nad värbavad agente ja kasutavad elektroonilisi trikke, tegutsevad iseseisvalt ja koos liitlastega. Nad on selles päris head. Oleks üllatav – ja puhkeks tõeline skandaal – kui nad ei oleks.

Nii ülejooksik Edward Snowdeni varastatud materjalides kui viimati CIA-lt varastatud andmetes ei ole mingit märki sellest, et USA, Briti ja liitlaste luureteenistused teeksid midagi ebaseaduslikku või ebaeetilist. Nad ei spioneeri USA suurfirmade huvides ega võta sihikule Lääne valitsuste poliitilisi vastaseid.

Kui CIA või FBI tõepoolest kogusid Trumpi kampaaniaga seotud materjale, on see tingitud sellest, et kampaaniaga seotud isikud olid ühenduses Vene luureohvitseridega.

CIA ja teised agentuurid koguvad nimekirju vanade operatsioonisüsteemide nõrkadest kohtadest. Nad ei tungi läbi krüpteeritud kommunikatsioonivahenditest nagu Signal, WhatsApp jms. Tuleb mõista, et krüpteerimine on praegu kõikehõlmav, tasuta ja mugav. Luureteenistused ei suuda sellest läbi murda, mistõttu peavad nad selle asemel ründama «lõpp-punkti».

See tähendab arvutitesse, nutitelefonidesse ja teistesse seadmetesse tungimist. Igaüks, kes on luure või arvutiturvalisuse vastu vähegi huvi tundnud, teab, et nendesse «lõpp-punktidesse» sissemurdmine on olnud luureprioriteet viimased viis aastat või isegi kauem.

Skandaal on andmevargus

Üks tõeline skandaal on andmevarguse fakt CIA-lt. Agentuur tunnistab, et lekke allikas on tõenäoliselt üks lepinguline töötaja. Organisatsiooniväliste inimeste kasutamine võib säästa raha ja suurendada paindlikkust, ent see on halb julgeoleku jaoks. Ainult riigiteenistujate kasutamine, keda motiveerib karjerismi asemel patriotism, kes on andnud eluaegse vaikimisvande, võib lühiperspektiivis olla kallim, ent võimaldab pikas perspektiivis kõvasti kokku hoida.

Veelgi suurem skandaal puudutab WikiLeaksi ennast. Olin algul WikiLeaksi suur fänn, ent see hülgas juba kaua aega tagasi vilepuhujate ürituse, kes seavad firmade ja valitsuste valgust kartvaid tegusid paljastades ohtu oma karjääri ning riskivad vanglasse sattumisega. WikiLeaks tegutseb vägagi valikuliselt. See ei avalda kunagi Venemaad või Hiinat kahjustavaid materjale ning avaldab ühe korraga suure hulga dokumente, mida saadavad sensatsioonilised ja eksitavad pressiteated ning säutsud.

WikiLeaks vihjab, et CIA võis lavastada Venemaa süüdi Demokraatide Rahvuskomiteesse (DNC) häkkimises.

See oleks ebaseaduslik, pööraselt riskantne ja poliitiliselt mõeldamatu: demokraatide juhitud valitsusele alluv CIA häkib demokraatide kandidaadi kampaaniasse ja avaldab kahjustavaid meile, sest spioonid teadsid, et Hillary Clinton kaotab ja tahtsid mustata härra Trumpi tulevast võitu? Ebausutav, isegi Hollywoodi standardite järgi.

WikiLeaks toetab Venemaad?

Usutavam on see, et WikiLeaks aitab teadlikult või tahtmatult Venemaal hävitada USA poliitilist süsteemi, paisates hirmu, ebakindlust ja kahtlusi juba niigi polariseerunud ja ülekuumenenud keskkonda.

Kremlile sobib ähvardav maine, aga peame meeles pidama, et Venemaa ei ole üliriik. Sellel on USA California osariigiga võrreldav majandus, mis põhineb vanamoelistel maavaradega seotud tööstusharudel.

Härra Putin kasutab suurepäraselt ära Lääne nõrkusi ning võtab süstemaatilist sihikule usalduse: meedia, institutsioonide, poliitikute vastu ja riikide vahel. Selle tulemus on suurim poliitskandaal Ühendriikides pärast Watergate'i. Venemaa taktikad toimivad, aga ainult sellepärast, et me seda lubame.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «»Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.