Juhtkiri: kui kaua me peame seda kannatama, peaminister?

Ajalehe Stolitsa reklaam trammil. Foto: Peeter Langovits

Kohaliku omavalitsuse volikogude valimised on 15. oktoobril, kuid Tallinna linnameedias ehk de facto linnas ainuvõimu omava Keskerakonna hääletorudes on kampaania juba lahti läinud.

Tallinna Televisioon ning ajalehed Pealinn ja Stolitsa levivad üle Eesti, seega maksab pealinna maksumaksja kinni ühe erakonna üleriigilist kampaaniat. Eriti piinlik ning demokraatliku Euroopa poliitilise kultuuri tavasid ja väärtusi eirav on seejuures asjaolu, et Keskerakond on Eestis peaministripartei.

Igal aastal miljoneid eurosid neelavate meediakanalite kaudu mõjutab ja julgustab Keskerakond esmajoones oma veendunud valijat. Aastaid igas aspektis valitsuskriitiline Pealinn on nüüd muutunud üdini valitsusmeelseks propagandaväljaandeks. Ainus sarnasus varasema ajaga on see, et pealinnas toimuvale, milleks ju väljaanded peaksid olema ellu kutsutud, jagub leheruumi napilt. Keskerakonnale on olnud tähtis anda venekeelsele valijale sobiv sõnum – just see on aidanud tagada läbi mitme valimistsükli ainuvõimu. Stolitsa on viimastes numbrites pühendunud linnavalitsuse liikmete, kandideerivate keskerakondlaste tutvustamisele.

Keskerakondlased on oma poliitilistele võistlejatele ette heitnud, et nood ei tahtvat Tallinna meediasüteemis kaasa mängida. Mõne erandiga seda teinekord siiski tehakse, samas on teiste erakondade suhtumine mõistetav. Linnameedia sellisel kujul on kõike muud kui mõistlik. Kaasamängimine Edgar Savisaare üles ehitatud Keskerakonna kontrollitavas süsteemis aitab neid kanaleid legitimeerida ning annab vaikiva heakskiidu maksumaksja raha kulutamisele senisel viisil.

Võita ei ole seesugusest suhtest midagi. Meenutagem näiteks kunagist sotsiaaldemokraatide sõlmitud armetut liitu Tallinnas mõne parteilise ametikoha nimel, kus oldi avalikkuse ees sunnitud kõige ebamugavamatele asjadele õigustust otsima ning jäädi korduvalt naeruväärsetesse olukordadesse.

Kui Keskerakond valitsusse läks, lubas peaminister Jüri Ratas korduvalt, et poliitiline kultuur muutub. Rohkem kui sada päeva on möödas. Kas see, mida me näeme juba alanud valimiskampaania valguses Tallinna linnameedias, ongi lubatud muutus?

Kultusfilmis «Siin me oleme» küsib Lia Laatsi kehastatud Kohviveski meeldejääva intensiivsusega: «Ma küsin… Kui siin on üldse kedagi, kes suudaks mu küsimustele vastata. Siis ma küsin, kaua peavad kallid külalised veel neid lollusi kannatama? Ma küsin seda teie käest, peremees!»

Meie ei ole külalised ja see siin ei ole külajant. See on propagandistlik meediamäng, mida mängitakse Vabaduse väljakult meie rahaga. Kui kaua me peame seda kannatama? Me küsime seda teie käest, peaminister!