Allar Tankleri vastus Indrek Ibrusele: konkurents ja koostöö, sõda ja rahu

Allar Tankler Foto: Erakogu

Allar Tankler kirjutab, et ERRi prioriteetideks peab olema ühtse inforuumi arendamine ja kaitsmine ning Eesti kultuuriruumi arendamine.

Kindlasti mäletate viimase «Eesti laulu» vaheklippides seda fiktiivse Eesti Prioriteedipartei reklaamvideot, kus pensionärid kohtuvad kassasabas poliitikuga, kes lubab neile, et teda toetades hakkavad pensionid tõusma, sest «Pensionärid – see on meie erakonna prioriteet!». Ja kui selle peale liitub vestlusringiga noor pere, kes muretseb, et kas see tähendab, et noortele peredele enam raha ei jätku, on tal ka neile vastus olemas: «Kindlasti mitte! Sest noored pered – see on meie erakonna prioriteet!» Ja nii edasi.

Igal kandideerijal mõnda ametisse, mille töökirjeldusse kuulub valikute langetamine ja prioriteetide seadmine, on ilmselt aeg-ajalt kiusatus just sellist strateegiat kasutada ja teatada igale huvilisele, et just tolle nimetatud murekoha lahendamine on kandideerija prioriteet.

Indrek Ibrusel on tuline õigus selles, et kogu jutt tihenevast konkurentsisituatsioonist meediamaastikul vajab sidustamist ERRi sisulise agendaga. Kõik kolm esimehekandidaati on ühel või teisel viisil kirjeldanud seda, kuidas meediaorganisatsioonid teevad Eesti inimestele järjest paremaid pakkumisi, kuidas oma aega sisustada. Ainus legitiimne põhjus, miks see peaks panema ka ERRi täpsemalt pakku tabama, on, et ERRil on veendumus, et ta suudab seda aega sisukalt täita.

Mistõttu valdav osa minu ringhäälingunõukogule esitatud visioonist (mis paluti siiski hoida «umbes 1000 sõna» pikkune) keskendubki sellele, mida ma näen ERRi erinevate programmide funktsioonina auditooriumi jaoks.

Üks on Eesti inimeste ühtse inforuumi arendamine ja kaitsmine, teine Eesti kultuuriruumi arendamine. Konkurents inimeste aja ja tähelepanu nimel on ERRile oluline seepärast, et kui selles konkurentsis alla jääda, siis pole ERRil mõne aja pärast enam auditooriumi, keda suunata looduskeskkonda säästlikult kasutama, mis muide on ka üks seadusega ERRile pandud ülesannetest. Eesti ajaloo ja kultuuri audiovisuaalne jäädvustamine on vist ainus ülesanne, mida saaks teoreetiliselt täita ka ilma publikuta.

Selleks et auditooriumi hoida ja kasvatada, on vaja tegeleda nii sisuga (ehk millest ERR räägib ja mida näitab) kui ka platvormidega (mille kaudu oleks inimestel kõige mugavam sellega kontaktis olla).

Fakt, et ERRi põhiülesanne on aga aidata kaasa riigi põhiseadusega sätestatud ülesannete täitmisele, mitte rahuldada mõnd erahuvi, loob aga tõepoolest konkurentsi kõrval soodsa pinnase koostöövõimalustele. Kõige loogilisem on alustada seda veel ühe riigi finantseeritud meediaorganisatsiooniga, sihtasutusega Kultuurileht.

Mäletan, kuidas juba ligi 20 aastat tagasi rääkisid mõned meediajuhid innustatult sellest, kuidas kohe-kohe läheb üks ajakirjanik spordivõistlusele, kirjutab sellest loo internetti, loeb sisse uudise raadiosse, kirjutab ajalehte ja teeb ka reportaaži telesse, vahepeal ehk ka esitab kogetut tantsuna – kuid mõistagi pole see realiseerunud.

Kuid on realistlikumaid koostöövaldkondi, mis puudutavad ühist digitaalplatvormide arendamist, aga ka ühe valdkonna sisuloojate viimist ühtsesse inforuumi, kus omavahel just konkurentsi puudumise tõttu saaks toimida ideede jagamise majandus. Olen sellest põgusalt rääkinud Kultuurilehe juhi Toomas Väljatagaga ja loodetavasti on kunagi põhjust pikemalt rääkida.