Martin A. Noorkõiv: vaim on kinni jooksnud

Martin A. Noorkõiv Foto: Argo Ingver/Erakogu

Sel kevadel valib Tartu ülikool endale uue rektori, valimistules on kaks kandidaati – ametisolev rektor Volli Kalm ning praegune humanitaarvaldkonna dekaan Margit Sutrop. Nagu valimiste puhul ikka, on ka sel korral võimalikke valikukriteeriume mitu. Valimiskogu liikme ja muidu aktiivse üliõpilasesindajana pakun aga selleks korraks ühe põhimõttelise kriteeriumi, mille järgi otsus teha, kirjutab Martin A. Noorkõiv Sirbis. 

Järgnev mõte ei ole uus, kuid et ka kõige tähtsam mõte ununeb igapäevases virvarris, siis tahan alustada ühe meenutusega, mille minu meelest võiks seekordsetel ülikooli rektorivalimistel otsuse aluseks võtta. Mõte on järgmine: Eesti ühiskond on muutunud liiga materialistlikuks ja funktsionalistlikuks ning ülikoolid peaksid sellele ennetavalt vastu seisma.

Sisu on tagaplaanil vormi ja muu välise ees. Vaim on kinni jooksnud. Hammasrataste vahele jäänud. Tallame tühja tuult. Oleme jäänud seadma tühje eesmärke: saame rikkamaks! saame edukamaks! saame rohkem tunnustust! saame olulisemaks!. «Tujurikkuja» sketši sõnadega: «Aa, miks mitte keegi ei tunnusta?!»

Mida püüame saavutada?

Ma olen järjest rohkem hakanud uskuma, et eesti vaim vajab taaskäivitust ja selle eest peaks võtma vastutuse alma mater. Keegi teine ei saagi seda teha. Kellelgi teisel ei ole sellist vaimupotentsiaali nii laial teadusvaldkondade spektril. Ainult Tartu ülikool oleks selle ülesande vääriline. Pakun välja, et vaimu taaskäivitus olgu see mõõdupuu, millega kandidaate mõõta.

Tartu ülikool ja ülikoolid üldiselt peaksid olema ühiskonna materialistlike tendentside tasakaalustajad, aga neist on saanud nende vaiksed – ent see-eest mõjusad – süvendajad. Ülikoolid püüavad hüpata läbi rõngaste, mille ministeeriumid ja Euroopa fondid on nende ette tõstnud. Efektiivsem õpe, efektiivsem teadus, töötajate tootmine, tsiteeringute kogumine. Sisu on kõrvaline. Püüdlus uute teadmiste poole on kõrvaline. Haritus on kõrvaline. Silmaring on kõrvaline. Inimlikkus on kõrvaline. Kahjuks liigume järjest enam ülikoolimasina ehitamise poole ning vaimul ei ole selles masinas kohta (loe: efektiivsust suurendavat funktsiooni).

See materialistlik ja tühi maailmavaade on kahjuks Eesti poliitikas (ja kogu maailmas) valitsenud pikka aega. Sisu on ebaoluline, indikaator on jumal. Kui SKT on suurem, on elu parem. Punkt.

Sellest ei piisa. Inimestel on vaja rohkem. Hingestatud ja mõtestatud elu. Mitte tühja «produktiivset» rattas jooksmist. Kui ülikoolid ei paku mõtestatust, siis hakatakse seda otsima mujalt. Spirituaalsest tegevusest, populistlikest liikumistest, saientoloogiast, lapiku maa teooriast jne.

Tartu ülikool ei saa sellist arengut passiivselt pealt vaadata. Ei saa lükata kõrvale oma intellektuaalset ja vaimset vastutust ühiskonna harituse eest – mõtlemisvõime ja -tahte eest.

Vasturohtu tõejärgsele käsitusele

Ükskõik, kas vaatame tõejärgset maailma kui uut nähtust, mis on sündinud digiajastu tehnoloogilise arengu tulemusena, või lihtsalt «vana hea» propagandasõja taastulekut – igal juhul on selge, et teadlik ja tahtlik valeinfo levitamine on hakanud lääne demokraatia aluseid hoogsalt murendama. Kui kedagi ei saa usaldada ja kõigil on ühtmoodi õigus, sõltumata tõenduspõhisusest, siis võidab kõige jultunum populist.

Kui keegi Eestis on üldse võimeline andma maailma keerulistele probleemidele vastuseid teadusest lähtuvalt, siis on see Tartu ülikool. See on Eestis ainus institutsioon, kus on kõigi tähtsamate teadusvaldkondade tipud üheskoos. On loogiline ja praegusel tõejärgsel ajastul pea vältimatu, et ülikoolil tuleb hakata oma potentsiaali aktiivselt rakendama.

Rahastajad ootavad Tartu ülikoolilt ainult tööandjate vajadustele vastavate töötajate tootmist ja tipptasemel teadust. Mõlemad on vajalikud, kuid neist üksi ei piisa. Ülikool peab hakkama osalema kõigi tasandite ühiskondlikes aruteludes.

Ka praegu panustavad paljud ülikooli töötajad Eesti arengusse ülikooliväliselt: nõustavad kõiksugustes komisjonides ja nõukogudes, kommenteerivad sündmusi meedias, populariseerivad teadust. Kuid see on juhuslik, kõrvaline ja enamasti vabatahtlik lisategevus, sest riik seda ülikoolilt ei telli.

Riik kasutab maksumaksja raha ja ütleb, mida ülikool selle raha eest tegema peab. Ühiskonna teaduslik mõtestamine ning selle tulemuste jagamine riigi, teiste institutsioonide ja avalikkusega ei ole riigi tellimuses sees. See peab muutuma ning muutus algab sellest, kui ülikool teatab valjult ja kõlavalt, et tahab seda rolli täita. Siit aga jõuamegi praeguse põletava teemani – rektorivalimisteni.

Rektor Volli Kalm on teinud üüratu palju tänuväärset tööd. Ülikool vajas struktuurireformi. Olukorras, kus mõni teaduskond (suurem üksus) oli mitu korda väiksem kui mõni instituut (väiksem üksus), aga pidi täitma samu funktsioone, ei olnudki muud valikut. Toetasin siis ka ise üliõpilaskonna esimehena neid samme ja kogu rektoraati nii kuidas oskasin.

Kuigi tean, et ükski inimene, seega ka ükski juht ei ole täiuslik, oli Volli Kalm täpselt õige inimene selle ülesande täitmiseks. See töö on aga nüüd tehtud, reform teoks saanud. Üikoolil on aeg liikuda järgmiste ülesannete juurde, näiteks kuidas reformimise käigus mõranema hakanud ülikooli akadeemiline kogukond uuesti kokku tuua tegutsema ühiste eesmärkide nimel. Veel olulisem: ülikool peab uuesti võtma vastutuse ühiskonna arengu eest, mitte peituma formaalsete indikaatorite ja materialistlike mõõdupuude taha.

Seepärast ei hakka ma siin keerutama ja ütlen otse: järgmine rektor peaks olema professor Margit Sutrop. Ka tema ei ole täiuslik, ent tundub olevat täpselt õige inimene selle uue ülesande täitmiseks.

Taasiseseisvunud Eestis on olnud peamine ülesanne, kuidas teha Tartu ülikoolist läänelik ülikool. Selle ülesande oleme enam-vähem täitnud. Nüüd aga, kui oleme jõudnud lääne ideaalini, on sarnaselt kogu riigiga aeg vastata järgmisele küsimusele: kuhu me ise minna tahame? See on küsimus, millele Tartu ülikool peaks järgmise rektori eestvedamisel vastama, ning mõõdupuu, mille järgi kandidaate hinnatakse.

Rektorivalimised, hoolimata sellest, et valitakse konkreetset isikut, ei seisne oma olemuselt siiski isikute võrdlemises. Valitakse vaimse majaka tulevikusuundade vahel ning viimane aeg on anda majakale uus suund.