Erik Roose vastus Indrek Ibrusele: millest ERRi juhikandidaadid ei räägi? Paremast ringhäälingust

Erik Roose. Foto: Peeter Langovits

Mul on väga hea meel alanud diskussioonist, sest ainult niimoodi on võimalik leida parimaid lahendusi ja teha paremaid otsuseid, kirjutab ERRi kandidaat Erik Roose.

Alustuseks kõlanud väitest, et räägitakse eeskätt vaid ajakirjandusest, kuid jäetakse piisava tähelepanuta ERR kui kultuuriorganisatsioon. Tõsi – visiooni raamdokumentides mainitakse valdkonda napimalt, kuid peamine põhjus pole mitte «unustamine», vaid kirjalikult esitatud materjali piiratud maht. Lisaks räägivad ringhäälinguseaduses toodud 11st ERRi ülesandest kaheksa just ringhäälingust kui kultuuriorganisatsioonist.

Siiski on õige, et kandidaatide suurim rõhuasetus oli ERRi kui organisatsiooni arendamisel ja muutunud meediakeskkonnaga kohanemisel.

Aga seda sel lihtsal põhjusel, et ilmselt kõigile tundus väljakutse (ja mahajäämus) just seal kõige suurem.

Ka uues struktuuris nägin just seepärast ette eraldi juhatuse liikme koha. Vastutusvaldkonnaks laiemalt publitsistika, programmide tootmine, suurüritused ja koostöö teiste organisatsioonidega. Kuidas täpne asjaajamine toimub, selgub muidugi pisut hiljem, kuid prioriteet on igatahes selge.

«Eesti laul», «Eesti lugude» sari või filmi- ja teleauhinnad peavad olema ERRi programmi orgaaniline osa. Ka olümpiaülekanded kuuluvad selle teema juurde. Just sellised suurüritused ja nende kulude tsüklilisus on põhjus, miks olen kõikjal rõhutanud vajadust üle minna ka mitmeaastastele finantsplaanidele.

Samuti kirjutan kahe käega alla sellele, et loodud kultuurilised väärtused on tähtsamad kui reitingutabelid. Ometi, kui tahame vähegi säilitada tõsiselt võetavust – nii teaduslikkuse kui vaadatavuse mõttes –, siis peab möönma, et eksisteerib kriitiline piir, kust alates saab väärtuste loomisest maksumaksja kulul toodetud elitaarne hobi. Ja see on pigem see kontekst, kus ma räägin konkurentsist tarbijate aja ja tähelepanu pärast.

Näiteks praegu tundub, et ETV+ pole oma auditooriumiga mainitud nõutava piirini jõudnud. See tähendab, et sellega tuleb lähiaastatel kõige tõsisemalt tegeleda.

Üks tegevustest on siingi nn ristmeedia ja ristturundus, mis puudutab nii vene- kui ka eestikeelseid programme ja teenuseid. Kuid tunnistagem, ka selle lahendus algab organisatsioonist ja püstitatud ülesannetest.

Mul on väga hea meel, et märgati innovatsioonijuhi funktsiooni loomise tähtsust. Pean küll kohe kinnitama, et algusest peale pole tegemist mitte tehnoloogiajuhiga vaid kõige laiemalt uute ideede eest vastutajaga igas ERRi valdkonnas. Tehnoloogia ilma sisuta on nagu hingetu masin ja sisu – millele pole võimalik ligi pääseda – on «peidetud kuld». Praegu aga kipub tavaoskustega maksumaksja ERRi arhiivile ja varasemale loomingule ligipääsuks vajama eraldi instruktsiooni.

Ka kadunud legend Steve Jobs saatis juba valmis nutitelefoni kuude kaupa arendusse tagasi, sest kasutusmugavus ei rahuldanud tema nõudmisi. Edasine on juba ajalugu. Ainult maailma parim on piisavalt hea. Kõlagu see minugipärast suureliselt, aga see hoiak peaks käima kaasas ka innovatsioonijuhi (ja mitte ainult tema) positsiooniga ERRis.

Niisiis – nii ühiskondlikult kui ka kultuuriliselt on ERRil hulga laiem vastutus kui tavalisel meediakanalil. Tema roll maailma mõtestamisel ning kultuuripärandi loomisel ja säilitamisel on asendamatu ja selle missiooni nõrgestamine ei teeni kindlasti meie huve.

Lõpetuseks – kogu ERRi (nagu ka Eesti riigi) eesmärk on hoida eesti keelt ja kultuuri. See on ka vastus neile, kes küsivad, kas ERRi on vaja. Ei ole vaja, kui tahame minna iirlaste teed, kelle lapsed õpivad koolis iiri keelt vaat et võõrkeelena ning vahetunnis jätkavad inglise keeles sealt, kus enne tundi jutt pooleli jäi.

Inimesed ei ela igavesti, sest nende rakud ei suuda lõpmatult uueneda. Organisatsioonidel on see võimalus olemas. Aga selleks on vaja, et seal töötavad inimesed tahaksid ja suudaksid käia kaasas kõigi põnevate ja fantastiliste väljakutsetega, mida praegune aeg meile toob. Et nad oleksid sellised, nagu lapsed, kes vaatavad maailma muutumist tingimusteta. Juhi roll on luua keskkond, kus ajaga kaasaskäimise protsess poleks mitte ebameeldiv ja raske, vaid põnev ja erutav.