:format(webp)/nginx/o/2017/07/21/6912773t1hc906.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/10/28/4641067t1h8477.jpg)
Mäletan Peeter Tulvistet noore teadlasena, kes oli äsja Moskvast tulnud, kuid võimeka teadlasena tuntud juba mitte üksnes Eestis, vaid kogu Nõukogude Liidus, kirjutab professor Mihhail Lotman oma blogis.
Mihhail Lotman: Tartu Ülikoolis pole kunagi olnud nii palju akadeemilist vabadust kui Tulviste ajal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle tunnistuseks on, et temalt telliti Cole'i ja Scribneri raamatu tõlge kõige prestiižikamasse nõukogude ühiskonnateaduste seeriasse (М. Коул, С. Скрибнер. Культура и мышление. Психологический очерк. Moskva: Progress, 1977). Tulviste oli psühholoog, kuid psühholoogias huvitasid teda ennekõike kultuuriga seotud faktorid. Selles mõttes oli ta lähedane Tartu–Moskva kultuurisemiootika koolkonnale ning minu isa külalisena polnud ta haruldane. Psühholoogina oli akadeemik Tulviste edukas teadlane, kelle tuntus välismaal võis koguni olla suurem kui Eestis.
Järgmised kokkupuuted olid mul Tulvistega tema rektoraadi ajal. Eestis oli hiljuti iseseisvus taastatud ja oli vaja välja töötada uus (rahvus)ülikoolikontseptsioon. Tulviste organisatoorseid võimeid on kritiseeritud, kuid minu jaoks on olulisem see, et tal oli selge visioon, mille poolest ta eristub nii mõnestki hilisemast ülikoolijuhist (ja see käib mitte üksnes TÜ kohta), kes on ehk head organiseerijad, kuid kelle arusaamad kõrgharidusest on pigem piiratud. Olukord kõrghariduses on küll oluliselt muutunud, üleminek nn Bologna süsteemile lubas lahendada mõningad probleemid, kuid tõi hulgaliselt uusi juurde, ent Tulviste ideed ei ole aegunud ja ma loodan, et tulevikus leiab ülikooli juhtkond neist nii mõndagi kasulikku. Igatahes paljud TÜ töötajad, kellel endal õnnestus õppida Tulviste ajal, meenutavad seda aega nostalgiliselt: mitte kunagi varem ega hiljem pole TÜs olnud nii palju akadeemilist vabadust.
Ning kolmas kokkupuude Tulvistega on seotud poliitikaga: olin Riigikogus samas koosseisus Tulvistega (kes oli seal ka eelmises koosseisus) ning just sellal meie erakonnad ühinesid. Hiljem olime mõlemad Tartu volikogu IRLi fraktsiooni liikmed. Meie maailmavaated olid väga lähedased ja varasem tutvus andis poliitilistele kontaktidele lisadimensioone (näiteks arutasime temaga Šolohhovi Vaikse Doni autorsuse probleemide üle). Oleme mõlemad rahvuslased ning kuulusime sellesse IRLi osasse, mis pooldab avatud rahvusluse kontseptsiooni, st rahvuslus ei seisne kapseldumises minevikku, vaid edasiminekus, dialoogis teiste rahvaste ja kultuuridega.
Peeter oli andekas vestluskaaslane; see on tõepoolest haruldane anne, kui sa mitte üksnes ei tunne, et inimene sind täiel määral mõistab, vaid pärast iga vestlust on tuju kas või natuke parem. Isegi inimesed, kes esitasid talle täiesti vastuvõetamatuid seisukohti, said arvestada sellega, et ta tähelepanekult ja vahele segamata vähemalt kuulab nad ära. Ning tema vastuväited ei olnud kunagi teravad, rääkimata juba sellest, et ta oleks kunagi isiklikuks läinud. Nt Riigikogus säilitas Peeter ka kõige teravamate debattide ajal alati rahu ja temalt võis alati nõu küsida, isegi siis, kui teadsid, et tema seisukoht erineb sinu omast.
Peeter Tulviste oli tunnustatud teadlane, oluline haridustegelane ning märkimisväärne poliitik. Kuid kõige olulisem on see, et ta oli hea ja empaatiline inimene.
/nginx/o/2017/03/13/6441925t1h2b88.jpg)