Meeleavaldaja Türgi konsulaadi ees Rotterdamis.

FOTO: Reuters/ScanPix

Euroopa ja Ameerika poliitikud on viimastel aastatel eelistanud teha nägu, et Recep Tayyip Erdoğani juhitud Türgi on endiselt usaldusväärne ja oluline liitlane, mitte tunnistada, et 75 miljoni elanikuga riik on muutunud Erdoğani ajal islamistlikuks diktatuuriks, millest hakkab saama teine Lähis-Ida destabiliseeriv jõud Iraani mullade režiimi kõrval. Selle asemel, et Türgi juhtidele selgeks teha, kui palju kaotaksid need kaubanduses, sõjalises ja diplomaatilises toetuses, on lääs olnud järeleandlik, isegi kui selleks pole otseselt vajadust olnud. Türgi on sellele vastanud vaid veelgi suurema jultumusega.

Laupäeval pidi Rotterdamis elavate türklaste miitingul üles astuma Türgi välisminister Mevlüt Çavuşoğlu, et agiteerida neid, kellel topeltkodakondsus, andma häält 16. aprillil põhiseadusreferendumil, mis korraldatakse selleks, et legitimeerida presidendi võimupiiride laienemine ning vormistada ametlikult Türgi muutmine parlamentaarsest riigist presidentaalseks. Kohalik linnavalitsus ei andnud Çavuşoğlule esinemiseks luba ning Hollandi võimud ei lubanud ta lennukil maanduda. See on kaasa toonud Türgi võimude needusi ja ähvardusi hollandlaste aadressil. Ähvardusi, bluffi ja šantaaži on Türgi võimud Euroopaga suheldes viimastel aastatel sageli tarvitanud ning paraku tulemuslikult.

Türgi meenutab aina rohkem rebast, kes nõuab Euroopalt kanade liha tasuks selle eest, et jätab kanakuudid rüüstamata. Türgi territooriumil viibib praegu üle kolme miljoni põgeniku ning Türgi juhid on nendes haistnud teenimisvõimalust rikka Lääne-Euroopa arvel. Euroopa liidrid omakorda on püüdnud lahendada migratsioonikriisi, andes Türgile raha, et viimane hoiaks põgenikke oma riigis. Türgi pole just kõige jõukam riik, sealne elatustase on võrreldav Euroopa Liidu vaeseimate liikmete omadega ning loomulikult ei öelda sellisest võimalusest ära, ehkki Türgi ise pole huvitatud ega pikas perspektiivis ka võimeline põgenikke kinni hoidma, nagu põgenikest endistki ei soovi arvestatav osa Türki jääda. Paljudel on sugulased läänes ning teatakse hästi, et seal ootavad munitsipaalkorterid ja abiraha.

Euroopa juhtidel oleks viimane aeg loobuda illusioonidest Türgi suhtes. Euroopat tabanud migratsioonikriis, aga ka suutmatus toime tulla riiakate riikidega, nagu Putini Venemaa ja Erdoğani Türgi, on näidanud vajadust reformide järele Euroopa Liidu sees, mille eesmärk oleks ühendust tugevdada. Küsimused, mille puhul tuleks Brüsseli võimukompetentsi laiendada, on välispiiri kaitse, välispoliitika ja julgeolek.