/nginx/o/2014/12/10/3597009t1h3161.jpg)
Kui Postimees avaldas mõne aja eest Lasse Lehtineni artikli «2 Kekkoneni» (PM AK 11.09.2010), läks Tallinnas liikvele järgmine anekdoot. Armeenia raadiolt küsitakse: «Mida tähendab soometumine?» Armeenia raadio vastab: «Kui soomlane loeb Lehtineni kirjutisi, siis ta teab, et iga sõna on õige, aga ta ei räägi seda kellelegi edasi.»
Ka eestlased võiksid Lehtineni raamatuid lugeda. Eriliselt soovitan romaanitriloogia värskeimat osa «Õnn soosib julgeid». Lehtineni romaan asetab uude valgusesse selle, mida soomlased tegelikult tundsid ja millest vaikisid.
Romaani traagiline kangelane on mäenõunik Toivo J. Ahola, kes tõuseb vaestest oludest tippu, aga hülgab kaaslased, kui keeldub rahastamast Mauno Koivisto presidendivalimiste kampaaniat. Reeturlikkuse peale pahandavad nii töödejuhataja Sulo Albin Koivunen kui ka Olympose jumalad – saatuslike tagajärgedega.
Viina ja naisi idanaabri juurest
Raamat räägib ülesehitamise aja Soome tõusust idakaubanduse keeristes. Mida enam kerget raha härradele tuli, seda sügavamalt naabrit, selle ametnikke, süsteemi ja majandust põlastati.
Altkäemaksu andjad tunnevad piiritut moraalset üleolekut altkäemaksu saajate suhtes, samal ajal kui nad ise sekeldavad ja sigatsevad Moskva ning Leningradi valuutabaarides. Igaüht neist lugudest on räägitud sadu kordi saunaõhtute hilistel tundidel, aga mitte kunagi varem nii köitvalt.
Poliitika mõttes kirjutab Lehtinen külma sõja ja kommunismivastase võitluse ajalugu. Ta loob seda samamoodi nagu võitjad alati: oma poole õigust ja järeleandmatust ülistades ning vastase salakavalust rõhutades. Ei jää ebaselgeks, mis oleks olnud Soome saatus, kui vastaspool oleks oma tahtmise saanud: sama, mis Eestil.
Lehtinenil on see eelis, et ta teab lõpptulemust: Nõukogude kommunism sattus ajaloo prügimäele. Need, kes tol ajal olid eesliinil, ei saanudki seda teada, nad võisid vaid loota.
Raamatus kirjeldatakse lustlikult, kuidas rahaahned suurärimehed/mäenõunikud panustasid Ahti Karjalaineni presidendiks valimisele. Kui siiski valiti Koivisto, keeras Kreml oma kelgu sekundi murdosa jooksul teise suunda. Suurärimeestel jäi üle vaid tõdeda, et nad olid nagu paela otsas oinad kõndinud Vladimir Stepanovi juhatusel ummikteele.
Kogemusest võeti õppust: seda mängu me ei oska ja enam mängima ei hakka. Kui Koivisto järel valiti presidendiks Martti Ahtisaari, olid suurärimehed mõneks ajaks päris kindlad, et ka nii saab…
Viimane nael kommunismi kirstukaande
Raamatu võti on siiski Lehtineni evangeelium: «Ja juhtus neil aegadel, et osa tõusva noorsoo parimaist, selle kõlavaimad kellukesed, kes hakkasid sisendama endale ja teistele, et kõik, mis maailmas vale, tuleb sellest, et elu läänes on muutunud liiga uhkeks. Seepärast on säärane eluviis surmale määratud. Selle asemele tuleks kommunism… See seaks valed õigeks kas või vägivallaga… »
Lehtinen on otsustanud lüüa viimase naela Nõukogude kommunismi ja selle kodumaiste käsilaste kirstukaande. Ta on Soome Kommunistliku Partei ajalehe Tiedonantaja omaaegsest 1. mai tervitustest välja noppinud tuntuimad tegelased. Nimekiri on justkui aadlimatrikli ehisköites väljaanne. Kõige hullemaid kellukesi esitleb ta ühekaupa. Soomekeelsest härrasväest tõstab ta eriliselt esile Erkki Tuomioja, kellest teeb Soome stalinistide kodukootud esimõtleja Taisto Sinisalo kaitsealuse.
Kõige selle kõrval jagab kirjaniku alter ego, töödejuhataja Sulo Albin Koivunen juhatusi eluks ning teeb oma tähelepanekuid. Tema rahvalik tõlgendus sõpruslepingust Nõukogude Liiduga on päris täpne: sellele alluti kõnedes ja avaldustes, aga alluda ei tarvitsenud tegudes. Mitmesuguste ülemuste ja usaldusmeeste eluväärtusi valgustab ta tabavalt: «Tööd nad võõristavad ja selle pärast tunnevad end koosolekutel mõnusalt.»
Artikkel ilmus esmalt Soome ajalehes Maaseudun Tulevaisuus 14. märtsil.