Taavi Minnik: ahv tuumagranaadiga

Kim Jong-un oktoobrikuist raketikatsetust jälgimas. Foto: KSNA/EPA

Kui 2011. aasta lõpus sai Korea Rahvavabariigis võimule järjepanu juba kolmas Kim, Kim Jong-un – dünastia asutaja Kim Il-songi lapselaps ning Kim Jong-ili poeg –, siis kõlas lääne meedias sageli ekspertide arvamus, et küll saab sellest noorest mehest tasapisi kinnise ja brutaalse Põhja-Korea süsteemi liberaliseerija. Ka Kimile külla sõitnud NBA endine korvpalliäss Dennis Rodman kinnitas, et tegemist on igati lääneliku tegelasega.

Liberaali pole nooremast Kimist saanud, selle asemel kuuleme sagedasti uudiseid, kuidas Põhja-Koreas on mõni kõrge nomenklatuuri liige või Kimi enda lähikondlane koertele söödetud või suurekaliibrilisest õhutõrjekuulipildujast tükkideks lastud. Hiljuti sattus maailma tähelepanu alla tema poolvenna Kim Jong-nami, esialgu Kim Jong-ili troonipärijaks peetud mehe mõrv Kuala Lumpuri lennujaamas, mille taga seisab samuti tõenäoliselt Kim Jong-un.

Kimide friigidünastia viimaste aastate perekonnadraamadest on veel rohkem tähelepanu pälvinud Põhja-Korea tuumaprogramm, sest kahtlemata pole maailma plahvatusohtlikem püssirohutünn praegu mitte Euroopa ega isegi mitte Lähis-Ida, vaid Korea poolsaar. Põhja-Korea on noorema Kimi ajal korraldanud tuumakatsetusi, katsetanud ka keskmaarakette ja püüab praegu arendada allveelaevu, mis kannaksid tuumarelvi, andes seega tuumasõja strateegia mõisteid kasutades «teise löögi» võimekuse ehk suutlikkuse vastata vastaste ennetavale tuumalöögile. Muide, Kim Jong-uni ajal on tuumariigi staatus kirjutatud ka Põhja-Korea konstitutsiooni.

Milleks vaesele ja mahajäänud Kolmanda Maailma riigile, mille kodanikud on viimaste kümnendite jooksul pärast Nõukogude Liidu dotatsioonide kadumist pidanud aeg-ajalt loomade kombel puukoort ja rohtu närima, tuumaprogramm? Põhjusi on mitu. Sealsed sõjaväelased mõistavad, et pole rahapuudusel võimelised 1960.–1970. aastatest pärinevat tavarelvastust moderniseerima ning seda aitaks kompenseerida tuumarelv. Peale selle on tuumarelvastusel suur propagandaväärtus.

Mis aga peamine, tuumarelv peaks Pyongyangi võimude arvates kaitsma režiimivahetuse eest. Saddam Husseinil ja Muammar Gaddafil tuumarelva polnud ning mõlemad lõpetasid lääne sõjalise sekkumise tulemusel halvasti. Maailmale suletud režiimi tuumavõimekust on spetsialistidel raske hinnata. Selge, et vastavad komponendid on Põhja-Koreal olemas, kuid pole selge, kas neil on ka reaalne võimekus need komponendid omavahel siduda.

Ehkki olukord Korea poolsaarel pole meeldiv, tähendaks sõja alustamine, võttes arvesse Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea sõjalist võimsust, Kimide režiimile kindlat hävingut. Seepärast tuleks Põhja-Korea tuumaähvardusi vaadelda kui sealse režiimi pikaajalist enesesäilitamisstrateegiat.