Peeter Tulviste 2003. aastal: millised me oleme aastaks 2020, sõltub nii meist endast kui maailmast

Peeter Tulviste 2003. aastal riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Akadeemik Peeter Tulviste 2003. aastal, mil Eesti asus liituma Euroopa Liiduga: See, kes me aastal 2020 oleme, sõltub ennekõike meist endist ja kuigivõrd sõltub meist seegi, missugune Euroopa selleks ajaks on.

Teaduse - ja sellepärast üldse inimeste - suutlikkus ühiskonnaprotsesside kulgu ette näha on äärmiselt piiratud. Kes võib kätt südamele pannes kinnitada, et kui temalt oleks 17 aastat tagasi, aastal 1986, küsitud, mis on aastal 2003 peamine arutlusteema ja peamine poliitiline sündmus Eestis, siis ta oleks vastanud, et Eesti astumine Euroopa Liitu? Mitte keegi. Sedagi ei osanud me tollal ennustada, et Eesti peagi vabaks saab.

Lühinägelik tulevikukujutelm

Niisamuti ei osanud paarkümmend tuhat Ameerika sovetoloogi, st Nõukogude Liidu uurijat, ette näha oma uurimisobjekti kadu. Lugematutes artiklites ja raamatutes tegid nad hulganisti prognoose Nõukogude Liidu poliitilise, majandusliku jne tuleviku kohta, aga et kogu see verejanuline suurprojekt varsti krahhiga lõpeb, seda nad ette näha ei suutnud.

Või mu lemmiknäide: kord ülikooliajal raamatukogus riiuleid vaadates mõtlesin, et raamatuid ilmub maailmas aina rohkem; riiulid aina pikenevad; kord teevad need ringi ümber Maa, siis teise... Möödus paarkümmend aastat ja selle tulevikukujutelma lühinägelikkus sai ilmselgeks - arvutid lahendasid informatsiooni säilitamise ja edastamise probleemi põhimõtteliselt uuel, ennustamatul viisil, mitte riiulite pikendamise teel.

Pärast seda suhtun kõiksugu prognoosidesse väga ettevaatlikult. Veel üks näide. Väidetakse, et kui senised tendentsid jätkuvad, siis moodustavad valge nahavärviga inimesed, keda mõne aasta eest, sajandivahetusel oli 34 protsenti maailma elanikest, järgmiseks sajandivahetuseks üksnes kaks protsenti neist.

See tuleb muidugi teadmiseks võtta, aga teadmiseks tuleb võtta seegi, et võib ilmneda palju põhjusi, mis muudavad protsesside kulgu või panevad meid endid asju teisiti nägema - näiteks kultuuriidentiteeti nii oluliseks hindama, et nahavärvi ei peeta selle kõrval enam tähtsamaks kui praegu seda, kas keegi on blond või brünett.

Oskamata protsesse hästi ennustada, mõjutame ometi nende käiku. Kümmekonna aasta eest Tartu Ülikooli aulas esinedes ütles George Soros, et jagab kõiki maailmas kulgevaid protsesse kaheks: ühtede käiku saab sõnadega mõjutada, teiste oma mitte. Rahamaailmas ja poliitikas toimuvat saab, ütles Soros, ja lisas saali vaadates: aga mis ma sellest teile räägin, teie rääkisite ju Nõukogude riigi surnuks.

Aina väiksem maailm

Mida järeldame? Esiteks: aastal 2020 ei ole Euroopa üsna kindlasti enam see, mis ta seni on olnud ja praegu on, ega ole meiegi siis enam päris need, kes me praegu oleme. Teiseks: ometi sõltub see, kes meie tolleks ajaks oleme, ennekõike meist endist, ja kuigivõrd sõltub meist seegi, missugune Euroopa selleks ajaks on. Niisiis peame teadma, millist Eestit ja Euroopat tahame, ja vastavalt tegutsema.

Üks asi, mis kindel tundub, on see, et mitmel põhjusel jääb maailm aina väiksemaks. Esile tõusevad ühised mured, mida saab vaid ühiselt lahendada. Suureneb nende otsuste arv, mida riigid teevad koos. Suhtlemine riikide, regioonide, linnade, organisatsioonide jne vahel, milleks nüüd on ka hiljutistest võrratult paremad tehnilised vahendid, saab aina olulisemaks.

 

 

 

Euroopa üks tähtsam ülesanne seisneb selles, et ühitada maailmajao kultuuriline mitmekesisus, rahvuste ja regioonide iseolemine paljude probleemide üle-euroopalise ühtse lahendamisega. Kui Euroopa sellega toime tuleb, siis on ta taas kord midagi terve maailma hea käekäigu kasuks teinud. Aastaks 2020 peaks see tehtud olema.

31 aastat tagasi ilmus Hando Runneli kogus «Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks» luuletus «Keldrikakand», mis meie praegusi Euroopa Liitu astumise vaidlusi kuulates ja neis osaledes meelde tuleb:

Keldrikakand kena kakand, /keldris söönd ja keldris kakand.

Pole keldrist väljas käinud, /pole välisilma näinud.

Kõik, mis kehtib keldri õhus, /kehtib ka ta peas ja kõhus.

Ta ei ole isehakand, /ta on sünnist saati kakand.

Mis meist saab?

Nüüdseks on iga soovija saanud juba viisteist aastat keldrist väljas käia ja välisilmas vabalt ringi vaadata, aga keldrikakandlikust mõtteviisist ei ole kaugeltki mitte kõik priiks saanud. Mõni elab aastas 1979, teine aastas 1939. Et maailm ja Euroopa vahepeal oluliselt muutunud on, ei puutu neisse.

Pealegi olid mõned end keldris hästi sisse seadnud. Värske õhk paneb pea ringi käima, päikesevalgus silmad valutama. Mis sealt Euroopast otsida... Kindel on, et aastaks 2020 on nõukogude keldris kakandiks kasvanutel Eesti ühiskonnas vähem kaalu kui praegu.

Jutt on ühest kõige olulisemast muutusest meis endis: eurooplase ja maailmakodaniku identiteedi edenemisest rahvusliku identiteedi kõrval. Sellega tähtsuselt võrdne on Eesti riikliku identiteedi sihikindel edendamine, mis praegu on meil niisama masendavalt nõrk kui lätlastel, kelle omariikluse kogemus on sama tilluke kui meie oma.

Üks tuntum ja lihtsam identiteedi uurimise viis on niisugune, et inimesel lastakse kirjutada paberile võimalikult palju vastuseid küsimusele KES MA OLEN. Praegu on meie vastuste seas tähtsal kohal «eestlane». Aastal 2020 peaksid selle lähedal seisma «eurooplane» ja «Eesti Vabariigi kodanik». Selleks on peale maailmas ringi liikumise ja teistsuguste inimestega suhtlemise vaja, et eurooplaseks ja EV kodanikuks olemine pakuks paljudele meist võimalusi ja rõõme, mis meile muidu kättesaamatuks jääksid.