Andres Piirsalu kirjutab Euroopa Kohtu hiljutisest otsusest ja küsib, kui kaugele võrdsuse taotlemisega minnakse. Kedagi ei näi huvitavat selliste otsuste tegelik mõju.
Andres Piirsalu: liikumine tupiku suunas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märtsi alguses levis Euroopa inforuumis teade Euroopa Kohtu otsusest, millega tunnistati 21. detsembrist 2012 kehtetuks 2004/113/EÜ direktiivi meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohta käiva artikli 5 lõige 2.
Lahti seletatult: see artikkel andis liikmesriigile senini õiguse lubada kindlustusandjatel mõne kindlustusteenuse hinnastamisel arvestada erinevusi meeste ja naiste vahel, kui neil erinevustel on kindlustusriski arvestades määrav tähtsus. Eestis on sellest artiklist lähtuvalt antud kindlustusandjatele õigus kasutada soolist komponenti elukindlustuses, õnnetusjuhtumi- ja haiguskindlustuses.
Esmalt võib tunduda, et midagi erilist nagu polegi juhtunud – võrdne kohtlemine peabki ju olema Euroopas tagatud. Kui poleks olnud ühte väikest «aga», mis kogu Euroopas meedias negatiivse, et mitte öelda hävitava reaktsiooni kaasa tõi. Nimelt – otsuse tegijatele jäi tõenäoliselt arusaamatuks, kuidas toimib kindlustus ning mis seda mõjutavad. Vastasel juhul jääks säärase otsuse taust selgusetuks.
Seni oli mitmes Euroopa riigis võimalik meestel maksta keskmisest vähem kindlustusmakset pensionikindlustuse eest, naistel aga elukindlustuse ja sõidukiga seotud kindlustusteenuste eest. Soolise teguri kui ühe olulise kindlustusteenuse hinnastamiskomponendi äralangemine võib aga äsjase otsuse valguses tuua kaasa peatse hinnatõusu paljudele praegustele ja ka tulevastele klientidele. Ja seda nii naistele kui ka meestele.
Kindlustuslepingu sõlmimisel on tavapärane, et kindlustusandja üritab kindlustatavat riski võimalikult täpselt hinnata, sest selle tegevuse käigus tekib konkreetsel kindlustusandjal konkurentsieelis. Mida täpsem on saadud teave, seda täpsemalt saab kindlustusandja ka hinnata, kui palju on iga sarnase riskiga seotud kahju katmiseks vaja raha koguda ning nii on võimalik pakkuda teenust konkurendist soodsamalt.
Kui selline võimalus nüüd ära keelatakse, võin ma kindlustusteenuse tarbijana ju küsida ka sedapidi: miks mind diskrimineeritakse seetõttu, et minu kindlustusandjal on keelatud sõlmida kindlustuslepingut, milles minuga seonduvat kindlustusriski arvesse võetud adekvaatselt, statistikale tuginedes?
Selle tulemusel, et kindlustusandja ei tohi kasutada kahjustatistikat oma teenuse hinnastamisel, peab kindlustusvõtja maksma teenuse eest kõrgemat hinda, kui inimese individuaalne riskiprofiil tegelikult võimaldaks. Kas see siis pole diskrimineerimine?
Aga märksa olulisem ja kõnekam kui võimalik hinnatõus mõne konkreetse isiku või grupi jaoks, on fakt iseenesest – Euroopa tasandil on võimalik kehtestada olukord, mille järgi peavad kindlustusandjad loobuma oma senistest, reaalsel kahjude statistikal tuginevatest ja sajandeid käibel olnud riski hindamise põhimõtetest. Lahtiseks jääb vaid küsimus, kui kaugele saab selliste väljakujunenud põhimõtete keelustamisega veel minna?
Probleem on tõsine – pretsedent on loodud! Euroopas tegutsevad mitmed organisatsioonid, kes rõõmuga toetaksid sellise «uuendusliku» põhimõtte laiendamist ka nende esindatud huvigruppidele. Vähemalt mulle teadaolevalt ei ole Eestis seni keegi sarnaseid ettepanekuid regulatsioonide muutmiseks teinud, aga Euroopa tasandil on trend olemas. Suheldes kolleegidega «vanast» Euroopast, on nii mõnigi kord mainitud, et vastavad kohalikud lobby-organisatsioonid tegutsevad aktiivselt uute piirangute kehtestamise suunal.
Selle otsusega kaasnevast maksemäärade võimalikust tõusust palju hullem mõju on aga selles, et mida vähem on kindlustusandjal võimalik riski kohta teavet koguda, seda enam kasvab määramatus. Määramatuse suurenemisega kahaneb aga ilmselgelt kindlustusandjate valmidus teenust pakkuda.
Kindlustusteenuse jätkusuutliku toimimise ühe eeldusena peab olema täidetud tingimus, et riski aktsepteerimisel on kindlustusandjal võimalik hinnata kindlustatava sündmuse esinemise tõenäosust ja majanduslikku mõju. Vähese eelteadmise korral võib selle eelduse täitmine aga raskeks või lausa võimatuks osutuda. Tulemuseks on vähemalt pakkumise ja konkurentsi kahanemine, kuid päriselt välistada ei saa ka mõne teenuse täielikku kadumist.
Aga sellega probleem ei lõpe. Pannes kindlustussektorile võimalikud «diskrimineerimist vähendavad» uued piirangud laiemasse konteksti, ei saa välistada, et ühel hetkel avaldab see mõju klientide olukorrale laiemalt, kui seda on pelgalt kindlustuskaitse puudumine.
Seda näiteks juhul, kui vähemasti teatud osal elanikkonnast võetakse praegusega võrreldes võimalus kasutada finantsteenuseid, näiteks laenu kodu soetamisel, liisingutehinguid või muud sellesarnast, sest klient kas ei suuda endale enam lubada finantstehinguga kaasnevat kindlustust või ei ole sellist võimalust sootuks. Loomulikult on tegemist ekstreemse näitega võimalikust arengust, aga praegu toimuv viitab selgelt liikumisele tupiku suunas.
Eesti olukorra kohta võib õnneks tõdeda, et praegu pole kliendil muretsemiseks põhjust. Soolist komponenti kasutatakse meil kindlustusriski hindamisel ja hinnastamisel õnneks siiski üsna harva.
Erandiks on vaid mõned spetsiifilised elukindlustuse teenused, mille suhtes samuti alles vaetakse, kas ja millised on kohtuotsuse mõjud. Seda on hiljuti kinnitanud ka mitmed kindlustussektori võtmeisikud. Ent just nimelt võimalikud edasised arengud annavad alust tõsiselt muretseda ka Eestis: mis on järgmine «diskrimineerimise kaasus» ning kas see võib kaasa tuua pakkumise ja/või konkurentsi vähenemise?
Tõenäoliselt oleks keelu edasine laienemine riski hindamisele vanuse ja tervisliku seisundi alusel kõige rängema mõjuga. Selline keeld puudutaks väga paljusid kindlustusteenuseid, sealhulgas ka neid, mis on osa sotsiaalkindlustuse süsteemist, näiteks pensionikindlustus.
Aga kui nüüd tulla korraks ka n-ö igapäevakindlustuse juurde ja mõelda, mida keelu jätkuv laiendamine hüpoteetiliselt kaasa tuua võiks, siis saame ju kerge vaevaga endale ette kujutada veel lugematut hulka «diskrimineerimise» juhtumeid.
Kindlasti tunneb näiteks puithoone omanik end diskrimineerituna, kuna peab tulekindlustuse eest rohkem maksma kui kivimaja omanik. BMW omanik tunneb end diskrimineerituna seetõttu, et peab maksma liikluskindlustuse eest rohkem kui Žiguli omanik jne.
Ja ühel hetkel ei olegi kedagi, kes võtab kanda kindlustusriski, kuna määramatus on kasvanud liiga suureks. Kas see on tõepoolest see eesmärk, mille poole tahame liikuda? Ja keda ikkagi äsjase otsuse valguses diskrimineeritakse?