/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)
/nginx/o/2011/01/12/497770t1h2943.jpg)
Briti kaitseministeerium on kokku keeranud suure käki. Ja selle varjamiseks solvanud Eesti riiki. Jutt käib Toby Harndeni raamatust «Dead Men Risen», mis kirjeldab, kuidas Walesi kaardiväe pataljon 2009. aastal Helmandis sõdis.
Mikk Salu: impeeriumi ohe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muu hulgas on juttu ka samas paigas teeninud eestlastest. Eestlaste osa on väike, võib-olla üks protsent raamatust. Ometi on Briti kaitseministeerium väitnud, et vältimaks eestlaste ärritamist peavad nad raamatu hävitama. See on ettekääne oma vigade peitmiseks. Kogu lugu ongi näide šovinismist ja räigetest valedest.
Nagu sellistel puhkudel ikka, oli Harndenil sõlmitud Briti kaitseministeeriumiga leping, et enne avaldamist vaatab ministeerium kirjutatu üle. See on esimene koht, kus Briti ametnikud tegid lohakat tööd ega lugenud materjali korralikult läbi. Teiseks, on absurdne, et Eesti kaitseministeerium sai raamatust teada kolmandate allikate kaudu ja mitte Briti kolleegidelt. See on juba otsene lepingu rikkumine.
Kolmandaks. Kui britid hakkasid raamatut teist korda läbi vaatama, siis avastasid nad sadu asju, absoluutselt mitte Eestit, vaid NATOt, operatsioone, julgeolekut puudutavaid fakte, mis poleks tohtinud raamatusse jõuda.
Selle asemel et oma viga tunnistada, otsustati ajakirjanikule läheneda väitega «Eesti nõuab, eestlased ei taipa». Et vaadake, meie oleme mõlemad läänlased, meie saame aru, aga tagurlike vaadetega liitlased… Teate küll, need natuke töllakad idaeurooplased.
Nii väitis Briti kaitseministeerium Eesti tagurlikkuse demonstreerimiseks, et siinne valitsus ei avaldada infot hukkunute kohta. Jama. Langenud Eesti sõdurite kohta, kellest jutt käib, on uudised ilmunud. Ka öeldi, et Eestis on vanamoodsad isikukaitseseadused.
Jälle vale. Põhimõte, et avaldamiseks tuleb küsida luba langenu perekonnalt, kehtib enamikus riikides. Jah, Eesti lehtedel pole kombeks rääkida detailidest, kuidas käsi granaadiplahvatuses kraavi lendas või kuidas munandid miini lõhkemisel vastu põrandat plartsatasid. Kuid see pole Eesti ajakirjanduse eripära, ka mujal jäädakse delikaatseks.
Ma olen nõus The Economisti toimetaja Edward Lucasega, kes ütles, et Briti kaitseministeerium on uskumatu näide topeltmoraalist, kahepalgelisusest ja snobismist Eesti suhtes. Mõned sealsed kindralid ja ametnikud on vist unustanud, et kuninganna Victoria on ammu surnud, impeerium kadunud ja maailm ei jagune enam Empire’iks ning ülejäänuteks, kellele ülalt alla vaadata.
Eesti kaitseministeerium on muidugi kahvlis. Ühelt poolt nad teavad, et britid valetasid, rikkusid lepingut ja solvasid ülbelt oma liitlasi. Teiselt poolt on vaja ka edaspidi koostööd teha.