Õnnetused Fukushima tuumajaamas, mis järgnesid möödunud reedel Jaapanit laastanud maavärinale ja tsunamile, on rahvusvahelise kogukonna mõistetavalt ärevusse ajanud – tuumaenergia pole süütuke.
Juhtkiri: Eesti rahvusvahelises tuumapaanikas
17. märts 2011, 10:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1986. aasta kevadel Ukrainas toimunud Tšernobõli katastroof on kogu maailmal eredaima näitena meeles. Fukushima tuumajaam on õnnetuseks Tšernobõli tuumajaama «põlvkonnakaaslane», kuigi ohutum – Jaapan pole Nõukogude Liit, samuti on tehnoloogia vahepealsete aastakümnetega tunduvalt arenenud.
Aga tuumaintsidente on olnud nii enne kui pärast Tšernobõli. Need kõik on mänginud rolli inimeste suhtumise kujunemisel tuumajaamadesse.
Siiski on Fukushimas juhtunu toonud kaasa debati tuumaenergia kasutamise ohutuse üle ning sundinud mitme riigi, sealhulgas ka Venemaa juhte teatama lisakontrollidest ja -mõõtmistest oma tuumajaamades. Keskkonnakaitsjad kogunevad aga demonstratsioonidele ja eriti ettevaatlik osa inimkonnast varustab end jooditablettidega.
Eesti ei saa kõige selle juures mitmel põhjusel pealtvaatajaks jääda. Esiteks seepärast, et üks kõige ohtlikumaid tuumajaamu regioonis – Sosnovõi Bor – tegutseb meil sõna otseses mõttes külje all.
See Venemaa tuumajaam kasutab tehnoloogiat, mille Euroopa Liit on oma territooriumil ohtlikkusele viidates keelustanud. Nii on meil küllalt põhjust muretseda oma tuumaturvalisuse pärast, kuigi midagi selle heaks teha on sama hästi kui võimatu.
Ent teine põhjus, mis paneb meid teravdatud tähelepanuga taassüttinud tuumadebatte jälgima, on meie oma unistus tuumajaamast.
Tuumaenergia kasutuselevõttu, et seeläbi kasvatada oma energeetilist sõltumatust Venemaast, on toetanud kõik neli uue riigikogu koosseisu. Kuid ükskõik kui moodne ja turvaline ka pole tänapäeva tuumatehnoloogia, jäävad riskid siiski alati päevakorda.
Kui mitte muu, siis lihtne inimlik eksitus võib saada suure õnnetuse alguseks. Seepärast on paljude inimeste vastumeelsus või hirm tuumaenergia suhtes põhjendatud.
Eesti tuumajaama rajamise plaan on alles ettevalmistus- ja analüüsifaasis. Loodetavasti ei tähenda Fukushima õnnetused tasakaaluka ja argumenteeritud debati lõppu, kus vastased inimeste hirmudele mängides punkte koguvad ja pooldajad Eesti territooriumi all oleva maakoore stabiilsusele viidates hirme kõneväärsekski ei pea või neid lausa naeruvääristavad.