Juhtkiri: meil aiaäärne prügi sees

Prügi alla mattunud Mumbai. Foto: Rafiq Maqbool/AP/Scanpix

Prügiäri on perspektiivikas ja igavene ning teoorias kasvab saadav tulu vastavalt sellele, kui mitmes selle protsessi etapis suudetakse kaasa lüüa. Prügi on tarvis vedada, sorteerida, ladustada ja ümber töötada. Nagu selgub ka tänasest Postimehest, töötab Eesti prügiäris praeguseni ärimudel, mis ei peaks kuuluma 21. sajandi Euroopasse – mõned siinses prügiäris aastaid tegutsevad ahned ja ükskõiksed mehed ja naised on mahasaanud omamoodi negatiivse rekordiga, laotades Tallinnas Männikul riigimaale maha 20 000-tonnise prügihunniku.

Nõukogude ajal ei hinnatud inim- ega ka loodusressursse ja seepärast peeti prügi ladustamist metsa alla või linna äärde igati normaalseks tegevuseks. Nii polnud näiteks ka linnaplaneeringus spetsiaalseid prügiladustamise kohti ette nähtud.

See, kui läheme metsa värsket õhku hingama ja avastame põõsaste vahelt, puude alt või teeradade kõrvalt maha jäetud prügihunnikud, on selle tagajärg, et osa meist ongi juba ammu säärase vaatepildiga harjunud ja asunud ise samal viisil talitama. Samasuguse loogika põhjal tekkis tõenäoliselt ka meis praegu õudust tekitav Männiku prügihunnik. Mõeldi, et mis see paar tonni ikka muudab, enne seda juba ehitusprügi hunnikusse loobitud. Tagajärjeks oli aga rekordiline 20 000-tonnine prügilasu.

See prügihunnik, nagu ka tema «väiksemad vennad», on postsovetlikus ruumis levinud mentaliteedi ja väärtuste süsteemi järelm. Säärased inimesed ei kannata mingeid reegleid ega piiranguid ning neil puudub muuhulgas ka arusaamine häbitundest. Teiste sõnadega: häbi pole üldse.

See omakorda tähendab, et kui puuduvad toimivad sanktsioonid nende korralekutsumiseks, siis nad oma tegevust ka kõige küünilisemal kombel jätkavad. Männiku juhtum on paraku näidanud kohaliku võimu ja korrakaitseorganite võimetust selles vallas.

Näiteks läänes on teistsugune mõtteviis. Alustades sellest, et mõnes kohas on inimesed harjunud oma maja ümber asfalti küürima, ning lõpetades sellega, et prügis on hakatud nägema väärtuslikku toorainet. Ehkki ümbertöötamise protsess on keeruline, nähakse juba prügi sorteerimises midagi enesestmõistetavat. Sorteerimata jätmisse suhtutakse kui millessegi kulukamasse – sellega kaasnevad läänemaailmas trahvid – ja lihtsalt kui inetusse tegevusse. Rääkimata sellest, et kellelegi tuleks pähe prügi lihtsalt metsa alla või linna äärde hunnikusse vedada. Küsimus on taas hoiakutes. Suhtumine prügisse on selles mõttes ka lakmuspaber: kas tahame kuuluda itta või läände.