Hanna-Kaisa Lepik: armastatud ja vihatud hollandlane

Hanna-Kaisa Lepik Foto: Eero Vabamägi

15. märtsil toimuvad Hollandis riigi järgmised üldvalimised, mida paljuski peetakse paremäärmusluse järjekordseks proovikiviks Euroopas. Kuigi sealne paremäärmuslaste liider Geert Wilders on võrreldes Marine Le Peniga rahvusvahelises meedias vähem tähelepanu pälvinud, on tegemist äärmiselt huvitava ning karismaatilise isikuga, kirjutab kolumnist Hanna-Kaisa Lepik.

Enne Vabaduspartei (PVV) asutamist kuulus Wilders praeguse peaministri Mark Rutte juhitud Vabaduse ja Demokraatia Rahvaparteisse (VVD). Olles samal ajal parlamendiliige, lahkus ta parteist 2004. aastal, sest tema tugev vastuseis Türgi liitumisele Euroopa Liiduga läks partei juhtkonnaga vastuollu.

2006. aastal asutas Wilders PVV, mille ideoloogia oli algusest peale üsna populistlik, sisaldades nii liberaalseid kui ka konservatiivseid, nii vasak- kui ka parempoolseid elemente. Kuid see miski, millega PVV teistest eristus, oli tugev vastuseis eelkõige islami levikule ning immigratsioonile.

Ometi ei olnud nende teemade toomine poliitilisse diskussiooni Hollandis uus nähtus. 21. sajandi algusaastatel aset leidnud sündmused, nagu 9/11 Ühendriikides, tõid veelgi enam päevakorda lääne ja islamimaailma kokkupõrke, millest inspireerituna lõi 2002. aastal uue partei tollane poliitik Pim Fortuyn, kes teatas, et sooviks lõpetada immigratsiooni islamimaadest.

Olles ise avalikult homoseksuaalne, pidas Fortuyn islamikultuuri tagurlikuks, kuna see piiras isikuvabadusi. Kuigi tema otsekohesus tõi talle palju toetajaid, langes ta samal aastal atentaadi ohvriks.

Kaks aastat hiljem pidid hollandlased olema tunnistajaks järjekordsele poliitilise atentaadile, kui Maroko päritolu moslem mõrvas hollandi režissööri Theo van Goghi. On arusaadav, et tema film «Submission», mis kritiseeris naiste kohtlemist islamis, ärritas üles Hollandi islamikogukonna, kuid teisalt peaks säilima austus Euroopas valitseva sõnavabaduse vastu.

Sõnavabaduse kaitsijana esitleb end ka Geert Wilders. Teda on vihakõnes süüdistatuna mitu korda kohtusse kaevatud, kuid ise väidab Wilders, et on ainuke poliitik, kes kõneleb asjadest nii, nagu need on. Wildersi üleskutse keelustada Hollandis koraan on küll täielik liialdus, kuid ühes asjas on tal siiski õigus. Immigratsioon ning sellega kaasnevad probleemid on Euroopas niivõrd aktuaalsed teemad, et nende avalik arutelu ei tohiks olla summutatud.

Tolerantsuse lipulaev

Hollandit, kus legaliseeritud on nii kanep, prostitutsioon, homoabielud kui ka eutanaasia, on alati peetud üheks tolerantsuse lipulaevaks kogu maailmas.

Hollandis elades jäi mulle tihti mulje, et seesuguste kriitiliste teemade nagu immigratsiooni, islami ja terrorismi seostamist peeti täielikuks tabuks ning inimesed hoidusid sellistel teemadel sõna võtmast just hirmust minna vastuollu riigis juhtiva tolerantse ideoloogiaga. See on küll puhtalt minu isiklik arvamus, kuid kaldun arvama, et Hollandis leiab allasurutud sallimatust rohkem, kui võiks arvata.

Üks põhjusi on see, et paljud näevad islamis ohtu Hollandi tolerantsele ühiskonnale, sest traditsiooniline islam ei soosi näiteks homoabielusid või soolist võrdõiguslikkust.

Tõsi, need kaks punkti ei kuulu ka kristlikku maailmapilti, kuid hollandlased ise on äärmiselt sekulaarsed võrreldes islami kultuuriruumist pärit inimestega, kes oma religiooni palju tõsisemalt suhtuvad. Niisiis on Geert Wilders osavalt seda asjaolu ära kasutanud ning esitanud end Hollandi liberaalse ühiskonna kaitsjana, väites, et hollandlased peavad sallimatuse vastu võitlema samasuguse sallimatusega.

Ühe kunagise uurimistöö tulemusena leidsin, et PVV stereotüüpne valija on mees vanuses 35–49, keskmise sissetulekuga, kuid rahulolematu oma rahalise olukorraga, keskmiselt kehvemas tervislikus seisus, kipub muretsema oma riigi tuleviku pärast ning madalama haridustasemega kui teiste parteide valijatel. Just haridustaset peetakse ka Hollandi tänavustel valimistel määrava tähtsusega asjaoluks.

On tõsi, et madalama haridustasemega inimesed lähevad immigratsioonivastaste lubadustega innukamalt kaasa, kuid selle põhjus ei ole harimatusest tingitud lihtsameelsus, vaid haridustasemest tingitud positsioon ühiskonnas. Lihtne oleks sildistada näiteks kõik Donald Trumpi valijad lihtsalt rumalateks inimesteks, kes ei saa aru, mille või kelle poolt nad täpselt hääletasid.

Tegelikult ei ole asi sugugi nii. Hoolimata oponentide kampaaniast ei ole Geert Wildersi valija tingimata rumal ning vihkamist täis rassist, vaid pigem inimene, keda avatud piirid ning immigratsioon kõige negatiivsemalt mõjutanud on.

Populaarne poliitik

Kuigi kokkuvõttes on Euroopa riikide majandus immigratsioonist palju võitnud, ei ole see sotsiaalsete klasside vahel võrdselt jaotunud. Madalama haridustasemega hollandlane kandideerib samadele töökohtadele, kuhu immigrandid, ning teeb pakkumisi samas hinnaklassis kinnisvarale. Immigratsioonist põhjustatud ebakindluse tõttu on Wilders ja tema partei PVV paljude valijate silmis täiesti ratsionaalne valik.

Kuigi mõned arvamusküsitlused näitavad, et Geert Wilders on praegu populaarseim poliitik riigis, ei nähta temas suurt ohtu, sest kõik teised parteid on temaga koostöö välistanud. Teisalt ei ole poliitikas mingeid garantiisid. Parempopulistlikud parteid on ennegi valitsusse pääsenud, näiteks Austrias.

Üks põhjusi, miks paremäärmuslikud poliitikud nii palju tähelepanu ning poolehoidjaid võidavad, on see, et erinevalt peavooluparteidest ei aja nad paaniliselt taga poliitilist korrektsust. Just šokeeriva avameelsusega on Wilders paljude südame võitnud. Nii nagu radikaalse retoorikaga poliitikutele kohane, on ka Geert Wilders suutnud rahva kahte leeri jaotada. Teda kas armastatakse või vihatakse.

Kuidas kuulata rahvast?

Võib-olla kuulun ma aega, mil immigratsioon ning multikultuursus on juba nii sügavalt ühiskonda imbunud, et minule tundub see tänapäeva maailma lahutamatu osa.

Ometi tundub, et immigratsioon on praeguses poliitikas tähtsam kui eales varem. Siit ilmneb ka asjaolu, miks on poliitiline opositsioon niivõrd oluline osa demokraatiast. Kuigi tõenäosus, et paremäärmuslik erakond Euroopas kunagi päriselt võimu haarab, on väike, mõjutab nende edu suuresti peavooluparteide tulevikustrateegiaid ning valimislubadusi.

Hea näide on siinkohal jaanuaris ilmunud Hollandi peaministri Mark Rutte avalik kiri, kus ta teatas, et need, kes Hollandi väärtusi ei austa, võivad minema minna. Selline sõnavõtt näitab, et Rutte on kuulanud Hollandi rahvast ja kohaneb viimaste trendidega poliitmaastikul. Tema rangem seisukoht immigratsiooni suhtes on kahtlemata mõjutatud PVV suurest populaarsusest Hollandis.