Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Indrek Ibrus: millest ERRi juhikandidaadid ei räägi

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Indrek Ibrus | FOTO: Toomas Huik

ERRi arendamine on viimastel aastatel olnud liiga kinnisvara- ja tehnikakeskne. Palju enam tuleks meil rääkida avalik-õigusliku meedia laiemast rollist ja funktsioonidest ühiskonnas, kirjutab meediauurija Indrek Ibrus.

Juhhei, Eestis on jälle valimised! Valitakse rahvusringhäälingu juhatuse esimeest, kuna senise juhi ametiaeg saab läbi. On, mida taas jälgida ja arutada. Tõsi, on ka teistsuguseid arvamusi. Näiteks Hannes Astok küsis hiljutises Kuku raadio «Keskpäevatunnis», et kuna leida tuleb ka uus maksuameti direktor, siis kumb positsioon on Eestile olulisem ja millele tuleks ühiskondlikus debatis seega aega kulutada?

Makse tuleb kindlasti koguda. Kuid kui küsida, kus on tänapäeva ühiskondades kriis, siis seondub see eeldatavalt nähtustega, mida oleme viimasel ajal õppinud tundma kui tõepõhjata ajastut või faktipõhjata meediat. Ja ses kontekstis on kõik alles jäänud ERRi juhikandidaadid juba andnud oma visioonidokumentides Astokile ka vastuse: kaua pole olnud avalik-õiguslikul meedial sedavõrd selget vastutust ühiskondliku stabiilsuse ja selle eelduseks oleva tõenduspõhise meediaruumi tagamisel.

Nii et ERRil, mille usaldusväärsus on suhteliselt kõrge, on jätkuvalt ühiskonnas väga oluline funktsioon. Samas on see ka keeruline organisatsioon, sest ülesandeid on palju ja erisuguseid – ERR on nii ajakirjandus- kui kultuuriorganisatsioon, nii mäluasutus kui ka innovatsioonivedur, ja veel paljut muud. Ehk pakub väga erinevat laadi avalikke teenuseid ja rikkalikku spektrit hüvesid.

Kõiki neid funktsioone saab tähtsustada kas vähem või rohkem või üldse mitte, nende kokkumängu saab korraldada mitmel moel ja sestap on ka loogiline, et ERRi nõukogu palus kandidaatidel pikemalt lahti kirjutada oma visioonid, kus nood valikud esitatud. See on ka seda olulisem, et rahvusringhäälingu seadus on ajale üsna jalgu jäänud, selles seatud ülesannetega ei saa enam piirduda, neid tuleb üsna vabalt interpreteerida. Ning ERRi tulevase juhi interpretatsioon on ka seetõttu oluline.

Et aga ERR on avalik asi, siis kasutagem võimalust noid tulevikunägemusi võrrelda – ikka selleks, et ERRi ees olevatest tegelikest valikutest paremini sotti saada. Proovin näidata, mis on neis visioonides puudu, kus on tugevused ja põhimõttelisemad valikukohad.

Kolm konkurenti

Niisiis on konkurssi alles jäänud kolm meest: Allar Tankler, Erik Roose ja Mart Luik. Kõik kolm on endised ajakirjandusjuhid – lühema või pikema kogemusega. Ja küllap sellest kogemuse inertsist tuleneb ka asjaolu, et kõigi tegevusplaan keskendub ennekõike ja ainult ajakirjandusele.

Et ERR on ka oluline kultuuriorganisatsioon, mis korraldab kultuurimälu, organiseerib kontserte, tellib ja salvestab filme, lavastusi ja muusikat ning on sellisena kokkuvõttes oluline kultuuriruumi kuraator ja korraldaja, on kõigil kandidaatidel märkamata jäänud. Ükski neist ei osutanud ERRi rollile kultuurisüsteemis või proovinud arutleda ERRi laiemate ühiskondlike rollide üle. Millest võib järeldada, et neid tegevussuundi ei hakka nad eelisarendama.

Seotud teema, mis visioonidokumentides peaaegu kajastamata, on koostöö teiste Eesti organisatsioonidega, mis samuti ühel või teisel moel avalikku teenuseid pakuvad ja avalikku väärtust loovad. Vastupidi, kõik kolm, kuid eriti Roose on endise erameedia juhina rõhutanud korduvalt vajadust erameediaga efektiivselt konkureerida. Justkui oleks toimivale turule sekkumine avalik-õigusliku meedia pealisülesanne.

Tõepoolest, meediatarbijate tähelepanu on piiratud ressurss ja sestap on kõik selle nimel tegutsejad omavahel konkurendid. Kuid avalik-õigusliku meedia esimene eesmärk ei saa olla reitingutabelitega mõõdetav suhteline edukus tähelepanuturul, vaid kodanikele loodud väärtus.

Teeb süsteemist terviku

Kui turul tegutsetakse, siis millist lisaväärtust luuakse, et konkureerimine vaataja/kuulaja/lugeja tähelepanu nimel oleks põhjendatud? Klassikalise kultuuripoliitika vastus sellele küsimusele oleks olnud panustamine turutõrkele – teha asju, millega turg ise hakkama ei saa. Tänapäevane reaktsioon on aga püüd koostöös teiste turuosalistega terviksüsteem paremini tööle saada.

Kuidas saab avalik-õiguslik institutsioon panustada nõnda, et ka teiste võimalused ja tegevuse kvaliteet paranevad? Teoreetilises keeles tähendab see nn innovatsioonisüsteemide loogikast lähtuvat eesmärki panustada avalike institutsioonide panusega seal, kus süsteemi koordineeritus lonkab.

Allar Tankler, kelle visioonidokument oli küll suhteliselt üheplaaniline, avaldas täienduseks aga Äripäevas kolumni, kus tõstis esile just seda võimalust – et ERRi tegevus saab ja peab looma võimalusi ka teistele.

Võtkem siin näiteks äsjase «Eesti laulu». Auditooriumile suunatult on see küll suhteliselt sirgjooneline meelelahutusformaat, kuid laiem funktsioon on toetada Eesti popmuusikatööstuse tugevnemist, tegijate professionaliseerumist, artistide tuntust ja muusikaeksporti.

Selle laiema funktsiooni nimel korraldatakse koos välisekspertidega laulukirjutamislaagreid, õpetatakse ja vahendatakse. Selle tulemusena kasvab vähemalt teatud osa Eesti popmuusikatööstuse produktiivsus ning see kõik on kasulik ka erameediale – nii «Eesti laulu» kui ka Raadio 2 leitud, toetatud ja tuntuks tehtud Eesti artistide ja nende toodanguga saavad igat masti eraraadiod hõlpsamalt edasi toimetada. Ehk on toimivaid näited, kuidas ERR saab panustada kultuuripildi dünaamikasse nõnda, et see on kasulik ka mitut laadi eraõiguslikele partneritele.

Lahtimõtestamata roll

Samasugune potentsiaal on ka audiovisuaalkultuuri osas, seda eesmärki rõhutab ka ERRi seadus. Üha laienev koostöö Eesti Filmi Instituudiga («Eesti lugude» sarja ja nn madalaarveliste filmide ühisrahastamine; homme esimest korda väljaantavad ühised filmi- ja teleauhinnad; koos korraldatult Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul toodetav kvaliteetsari) on võimaluste indikaatoriks.

Aga kindlasti saaks audiovisuaalkultuuri taganttõukamisel teha veelgi rohkem – ennekõike tellides uuenduslikku loomet sõltumatutelt tootjatelt. Näiteks ei viljeleta Eestis praegu maailmas tormiliselt arenevat kvaliteetsarja žanri. Soovi seda teha on ERR eelarveläbirääkimistel riigiga küll aastaid väljendanud, kuid lõpuks on kompromissina ikka eelistatud kinnisvara arendamist, töötajate palgakasvu ja olümpiamänge. Põhimõttelisemad, rahvuskultuuri arendamise küsimused on aga jäänud tagaplaanile – näiteks kas tõstame käed üles ja kvaliteetsarjade žanris maailmakultuuriga ei konkureeri, selles formaadis Eesti elu ei kajasta? See on uuele juhtkonnale üks otsustuskohti.

Küsimus koostöömudelitest ja ERRi panusest kehtib kõigi kultuurivaldkondade puhul. Milline saaks olla koostöö riigi rahastatud muu meediaga (sihtasutus Kultuurileht), milline üksteist täiendav koostöö teiste avalik-õiguslike infoteenuste pakkujatega (rahvusraamatukogu ja ülikoolid), milline teiste mäluasutustega (muuseumid ja arhiivid)? Milline võiks olla koostöö kohtadega üle Eesti ja ERRi roll kogukondliku informatsiooni vahendajana asukohatundlike meediaplatvormide ajastul? Diskussioonid avalik-õigusliku meedia rollist maapiirkondades on kuumad mitmel pool mujal, küllap võiksid olla ka meil.

Lisaks, on jäetud lahtiseks ka roll haridusliku funktsiooniga asutusena. Kui Sir John Reith juba pea sada aastat tagasi sõnastas avalik-õigusliku meedia põhiülesanded, oli neid kolm: informeerida, harida ja meelt lahutada. Nii on see jäänud kõikjal senini. Praegu aga räägitakse maailmas palju videopõhisest õppest, filmi- ja telepärandi kasutamisest digitaalsetes õpivahendites, võrgupõhistest haridussisu keskkondadest ning sestap ka avalik-õigusliku meedia koostööst haridussektoriga. Milline võiks ses osas olla ERRi valmisolek?

Nagu öeldud, pole ERRi juhikandidaadid eeltoodud teemasid käsitlenud, seda küllap kogemuse puudumise tõttu. Kuid kas ei või nonde puuduste põhjuseks olla ka asjaolu, et ERRi nõukogu koosneb peaasjalikult poliitikutest, keda üldjuhul huvitab vaid poliituudiste menetlemine? Olgu see ehk märguandeks, et ERRi seadust uuendama asudes saaks võtta eeskuju neist riikidest, mis kaasavad nõukogudesse ka erinevate kultuuri- ja ühiskondlike institutsioonide esindajaid.

Ikka see ETV+

Kuid millised on esitatud visioonide eristuvad tugevused ja mille olulise osas leidub konsensust?

Ühisel nõul tuuakse ühe peamise kriitilise küsimusena esile ETV+. Sellele kanalile tuleb anda veel aega, kuid vaevalt ootas keegi, et pärast pooleteiseaastast tegevust on selle vaadatavus sedavõrd madal (päevane osakaal Kantar Emori järgi 0,6).

Eelmine juhtkond võttis personaliotsuste ja programmivalikutega selgeid riske – vastupidiselt enamiku ekspertide soovitustele otsustati noortekeskse ja meelelahutusorientatsiooniga kanali kasuks. Nüüd saab uus juhatus otsustada, kes need valikud on olnud õigustatud.

Nagu öeldud, on konsensus ka selles, et põhirõhk tuleb edaspidi panna võrguplatvormidele. Kuid siin joonistub jõulisemalt välja Mart Luige visioon suunata seni kanalite kaupa silostunud organisatsioon jõulisemalt ristmeedialisele koostööle – hakata kõiki tegemisi üle kanalite ja platvormide efektiivsemalt koordineerima.

Luige visioonidokument on tugevaim ka ERRi praeguste nõrkuste esiletoomisel. Et töötajad ei saa aru ei organisatsiooni struktuurist ega selle eesmärkidest, et nad ei oska oma uute ideedega õieti kuskile minna, et initsiatiivid hajuvad ära, on välja tulnud ka paarist viimastel aastatel Tallinna Ülikoolis läbi viidud uuringust.

Nii nagu ka see, et need puudused pärsivad organisatsiooni uuenduslikkust, arendamist ja sisemist koostööd. Sestap on Luige rõhuasetus proaktiivsemale personalitööle kindlasti asjakohane.

Erik Roose plaani üheks põnevamaks mõtteks on nn chief innovation officer’i [innovatsioonijuht - toim] toomine juhatusse. Kahjuks näeb ta selle ametimehe rolli ennekõike tehnoloogilise innovatsiooni taganttõukajana, samas kui Luik rõhutab sisuinnovatsiooni tähtsust – eesmärki panna kogu organisatsioon otsima uusi ristmeedialisi formaate ning muid sisulahendusi. Et ERRi eesmärgiks peab saama julgele eksperimenteerimisele orienteeritud organisatsioonikultuur, rõhutab ka Tankler.

Selline uus fookus oleks asjakohane. ERRi arendamine on viimastel aastatel olnud liiga kinnisvara- ja tehnikakeskne ning sama oht jääb ka tulevikuks – arvestades, et peale uudistemaja valmimist ootavad järge uued stuudiod. Sestap on oluline, et uus juhtkond suudaks hoida fookust sisul, selle rikkusel ja uuenduslikkusel.

Autor on Tallinna Ülikooli meediainnovatsiooni ja digikultuuri tippkeskuse (MEDIT) juhataja.

Tagasi üles