Lapsed. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Mercury Press and Media Ltd/Caters News Agency

Armsad lapsevanemad, palun mõelge hoolega läbi, kuhu ja mida te oma lastest postitate, kirjutab lapsevanem Maily-Maria Kiviselg.

Eile jõudis Facebooki vahendusel minuni kodumaise lasterõivaste tootja LENNE kevadkollektsiooni pildistamise kampaania, mis kutsub oma lastest avalikult hashtag’iga pilte saatma, et ettevõte saaks valida oma riietele modellid. Kampaanias osalejatele on pandud välja firma kinkekaardid ja jagajaid on juba üle kahe tuhande. Mõte iseenesest on väga hea: nii turunduslikus kui ka suhtekorralduslikus mõttes on see LENNE-le väga kasulik. Kampaaniat jagatakse, see tõmbab tähelepanu ja jõuab paljude lapsevanemateni, sajad ja sajad inimesed postitavad fotosid ning osalevad. Ja kui kampaania läbi saab ja võitjad valitud, tulevad kõik osalejad tõenäoliselt taas vaatama, kes need siis olid, kes valituks osutusid. Äge.

Aga minu esimene mõte sellest kampaaniast tekitas hoopis hirmujudinaid. Sest seda kõike tuleb teha avalikult, hashtag’idega ja kõik need fotod on korraga koos lapsevanemate nimedega ühes kohas kõikidele Facebooki kasutajatele üle kogu maailma kättesaadavad. See pani mind tõsiselt muretsema, sest Facebook on avalik ruum ja paraku on seal ka igasuguseid haigeid inimesi. Ka psühhopaate. Ja me ei tea kunagi, kelle sõbralistis keegi on – kampaania infot jagatakse ju avalikult oma seintel, mis omakorda viib nende armsate Eesti laste fotod kümnete tuhandete ja ka rohkemate inimesteni.

Igaühel pole vaja ülevaadet minu elust

Minu Facebooki sein on nähtav ainult mu sõbralistile, aga mõned aastad tagasi postitasin ma sinna teadmatusest kõike avalikult. Nüüd enam mitte, kuna ma ei taha, et igal lõustaraamatu kasutajal oleks soovi korral täpne ülevaade minu igapäevaelust. Ka kõnealuse kampaania puhul puudub igasugune kontroll selle üle, kes, kus ja mis eesmärgil neid pilte vaatab, kogub, võib-olla teeb ka photoshop’i ja postitab omakorda kuhugi pervertide portaali.

Oma Facebookis veedetud aastate jooksul olen ma saanud kümneid ja kümneid imelikke sõbrataotlusi nii Brasiiliast, Ameerikast, Egiptusest kui ka teistest riikidest. Nii meestelt kui naistelt. Kustutan sellised sõbrad kohe, kuid tean, et väga paljud inimesed võtavad kõik kutsed vastu. Ma pole veel aru saanud, mis eesmärgil nad seda teevad  võib-olla oma sõbralisti suurendamiseks? Tegelikult nad ei teagi, kes need inimesed on ja selline tegevus on pehmelt öeldes kummaline. Facebookis on jagatud ka hoiatuskirju, kus propageeritakse oma laste pilte avalikult mitte jagama. Koos drastiliste lugudega tagajärgedest.

Ilmselt ei tule need tuhanded ja tuhanded LENNE kampaanias osalevad emmed ja issid selle peale, et Facebook ei ole turvaline koht. Analoogseid kampaaniaid on ju meil varemgi edukalt korraldatud. Aga igal aastal jääb hulk inimesi kummalisel kombel teadmata kadunuks. Piirid on lahti ja tegelikult saab pea iga inimene üle piiri sisse ja välja käia. Siinkohal jääb vaid loota meie piirikontrolli professionaalsusele, aga vigu tuleb ette ja eksimine on inimlik, nagu öeldakse.

Mul ei ole Eestisse elama asunud välismaalaste vastu midagi, aga kunagi ei tea, mis kontaktid siia tulnud inimestel kusagil kodumaal on või mis eesmärgil neid siin kasutatakse. Võib-olla nad istuvad hommikust õhtuni arvutis ja otsivad toredate laste pilte ning vahendavad neid kes teab kuhu. Loodetavasti piirdub see vaid fotode, mitte inimkaubitsemisega.

Ehk olen paranoiline...

Ehk olen ma lihtsalt paranoiline ja väga tore, kui see nii on. Sest ma ei taha, et mõni nendest lastest, kes selles esmapilgul toredas LENNE kampaanias osalevad, peaks sattuma pahatahtlike kavatsustega inimese või kurjategija ohvriks. Ma olen väga uhke LENNE kui toreda ettevõtte üle, kes oma kvaliteetse toodanguga mullegi aastate jooksul on silma jäänud. Aga mind kurvastab, et minu silmis hea mainega kohalik ettevõte kutsub inimesi üles oma laste pilte avalikku ruumi postitama.

Täpselt ei saagi nüüd aru – on see korraldajate teadmatus või püütakse siin lihtsalt ära kasutada lapsevanemate rumalust, kes pahaaimamatult kampaanias osalevad ja seda edasi jagavad. Kui tegu on tõepoolest teadmatusega, siis sellisteks kampaaniateks tasub edaspidi kaasata pigem agentuur. Sest ideaalis mõtlevad professionaalid vähemalt kolm sammu ette ja loodetavasti välistavad oma klientide jaoks olukorrad, kus toredal kampaanial on koledam pool.

Samuti ei kogu casting’u-firmad avalikult alaealiste laste pilte koos lapsevanemate andmetega ja kogu kampaania ülesehituse saaks korraldada ka veidi privaatsemalt pilte saates. Usun südamest, et ka sellisel moel korraldatud kampaania võiks saada palju toredat ja positiivset tähelepanu.

Armsad emad ja isad. Palun mõelge hoolega enne läbi, kuhu ja mida te oma lastest postitate. Ja kuigi Eestis pole veel kuulda olnud, et mõni laps Facebookis jagatud info põhjal kadunuks jääb, siis kunagi ei tea, millal on esimene kord. Väga tore on mõelda, et sellised asjad juhtuvad vaid välismaal ja meid need ei puuduta. Kahjuks ühel hetkel ei pruugi see enam nii olla.