Kaire Uuseni naistepäevalugu: kõigi hädade põhjus – eesti mees ei oska naist valida

Kaire Uusen Foto: Erakogu

Eesti mehel pole tarkuse, jõu ja isikuomaduste poolest maailmas palju vastaseid, aga tal on üks viga, mis rikub sageli tema enda ja lähedaste elu – see on oskamatus naist valida, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Just nimelt see viga viib kahjuks omakorda kõige halvani, mida kinnitab Eesti statistika: lahutused, üksikemade suur osakaal, perevägivald, meeste riskikäitumine, alimendivõlglased ja alkoholism, aga ka palgalõhe. Ühel või teisel moel on see kõik seotud inimestevaheliste suhetega ühiskonnas, oskamatusega teha elus õigeid valikuid, suutmatusega luua või hoida häid suhteid. Kui seda saaks muuta, siis muutuks ka Eesti ühiskond, sh eesti perede, meeste, naiste ja laste elu oluliselt paremaks.

Teisisõnu, kui eesti mees on inimesena igati karulik ja muhe, töös põhjalik ja sihikindel, siis peret luues muutub ta sageli kerglaseks nagu latiino, lähtub otsuste tegemisel hetkeemotsioonidest, ootamatust kirelõõmast või ka kaaslaste survest, avalikust arvamusest või läheb lihtsalt kergema vastupanu teed. Ta kardab head naist. Turvalisem on valida nõrk või rumal naine.

Mees valib naise ilu, sära või sõprade hinnangute põhjal või langeb naise lõksu, kes oskab libekeelselt õigel ajal õiget asja pakkuda või kes näeb mehes sponsorit või ajutist kaaslast. Tulemuseks lahutused, kibestumuse ja viha kasv, soov ülejäänud maailma naistele kätte maksta, viha eksnaiste ja laste vastu, alkoholismi ja vägivalla süvenemine.

Põhiprobleem on selles, et mees ei tunne täiskasvanuks saades ennast ega oma tegelikke vajadusi, ei võta vastutust oma tulevikku puudutavates otsustes ega usu, et saab ise oma elu suunata.

Selliste valikute tõttu jääb eesti mehel leidmata naine, kellega ta sobiks tõeliselt kokku, kellega saab mees olla tema ise, mis on üks peamisi isikliku õnne ja rahulolu aluseid. Just see aitab hoida elurõõmu, tervist ega pane inimest riskantselt või ennast hävitavalt käituma. Õige valik toob pika ja hea stabiilse elu ning hoiaks ära paljud peretragöödiad.

Kui üldse, teeb mees õige valiku liiga hilja, keskeas, olles seljataha jätnud mitu purunenud suhet ja õnnetud naised-lapsed, või siis, kui tervis on läinud, alla on neelatud suur kogus alkoholi ja lastud rusikatel käia siia ja sinna. Talle tundub, et elu on veeretanud talle nagu kiuste ette olukorrad, mis talle ei meeldi ja millega ta toime ei tule.

Põhiprobleem on selles, et mees ei tunne täiskasvanuks saades ennast ega oma tegelikke vajadusi, ei võta vastutust oma tulevikku puudutavates otsustes ega usu, et saab ise oma elu suunata.

Eesti mees enne tegutseb, siis mõtleb

Esimest korda kuulsin seda arvamust üheksakümnendate keskel Eestisse tööle tulnud välismaa õppejõult, kes andis vabal ajal lisaks keeletunde. Ebaeestlaslikul moel kogus ta enda ümber eestlastest sõbrad ja pani nad avameelselt oma elust rääkima.

Kord ütles ta ühele nutvale eesti naisele, kelle mees oli just maha jätnud, järgmised sõnad: «Kurb lugu, aga tead, ma arvan, et eesti mees polegi sulle õige valik.» See oli lause, mille peale kergitasid kõik kulme.

Mees selgitas: «Eestis elades olen aru saanud, et eesti mees on hea kolleeg või sõber, aga kehv abielumees. Kui lääne mehed jooksevad sarved maha enne abielu, siis eesti mees hakkab seda tegema alles pärast abiellumist. Lääne mehed otsivad nooruses iseennast, et teada, millise naisega abielluda, aga eesti mees õpib ennast tundma alles siis, kui on juba pere loonud ja kui lapsedki sündinud. Kui lääne mees abiellub, on ta väga perekeskne, sest ta on pärast pikka otsimist teinud oma kaalutletud valiku.»

Ma ei tea, kas see on päris nii, ja ütlen kriitikale vastukaaluks, et Eestis on loomulikult väga palju mehi, kes oskavad naisi valida ja hinnata, kes on õnnelikud ja eluga rahul, kes ei peksa ega peta. Kahjuks ei valeta aga statistika ka nende ebameeldivate näitajate kohta. Muidugi, ühe välismaa õppejõu-teadlase hinnang pole veel tõde, aga elu on tema sõnu kinnitanud.

See hüppab silma isegi vabariigi aastapäeva vastuvõttudel, kuhu tullakse üha uute kaaslastega, samuti artiklitest, kus poliitikud-ärimehed kiidavad oma suuri peresid, rääkimata omaenda sugulastest või tuttavatest-sõpradest, kes otsivad igavesti õnne, aga ei leia seda ei esimeses, teises ega kolmandas naises-mehes.

Tihti tõmmatakse draamasse suguvõsa ja pool tutvuskonda. Siiski ei taha öelda, et tuleb kannatada, sest vahel on lahutus tõepoolest ainus võimalus põrgust pääseda.

Head üksikud naised

Tõe ja võrdsuse huvides võib küsida, kas eesti naisel siis polegi vigu küljes või mingit sõnaõigust. On muidugi, naisedki käituvad omakasupüüdlikult, ebamõistlikult, aga Eestis on selles küsimuses pall meeste käes.

Kuna vabade naiste valik on Eestis suur (eriti linnades, sh kõrgkoolides, kontorites, ametiasutustes), on paratamatult valiku tegijad vähemuses olevad (linna)mehed. Ebavõrdses konkurentsis jäävad tagasihoidlikud, ennast vähem välja pakkuvad naised Eestis aga üksikuks. Maal elavate poissmeestega nende elutee ei ristugi.

Kui meenutan oma vanaema sõnu, siis tänapäeval jäävad üksi naised, keda eesti mees oleks sada aastat tagasi kõrgelt hinnanud. Just neil on omadused, mis sobiksid pikaajaliseks suhteks, mis võiks karusele eesti mehele enim sobida.

Piltlikult öeldes: nad ei süüta küll ilutulestikku, aga suudavad hoida tuld pikalt all.

Vahel tundub, et maailmas ei olegi ühtki teist riiki, kus nii suur osa naistest tunneb end inetu pardipojana kui Eestis.

Eestlased võivad teistes riikides käies imestada, kuidas seal on «mitte nii kenad naised» saanud endale üle keskmise mehed. Ilmselt seepärast, et nad sobivad omavahel, jagavad ühiseid väärtusi ja unistusi. Eelkõige aga seepärast, et nad teavad, mida nad tulevases otsivad – ja see pole ainult väline sära.

Abielud üldsuse survel

Kui eesti mehed õpiks kõigepealt ennast paremini tundma ja teeks elutähtsaid valikuid kaalutletult, mitte hetkeemotsioonide või üldsuse surve ajel, saaks Eestiski kokku võrdsemad paarid. Mida selle heaks teha?

Ilmselt tuleks hakata rohkem rõhutama sõnumit, et see, mida ma teen täna, mõjutab minu homset päeva, et iga inimene saab ise oma elu kujundada ja oma tegude eest vastutada. Suhted ei tohiks olla lühiajaline mäng – aga just seda söödavad meile ette ajakirjad, telesaated jm meelelahutusmaailm. Kahjuks olen kuulnud ka oma häid tuttavaid ütlemas, et parem üks kirglik afäär kui pikk igav kooselu.

Meestele tuleks hoopis soovitada naisevõttu pikemalt kaaluda. Naisi tuleks õhutada vältima kooselu teise poole survel või majanduslike hüvede nimel. Nii mehed kui ka naised peaks õppima nägema suhte ohumärke ja mitte uskuma mesiseid lubadusi. Alati pole õige naine või mees see, kes meeldib kõigile teistele.

Abielluma või koos elama ei pea keegi ka seepärast, et kõik teised on paaris. Aga just see on üks levinud põhjus, miks minu tuttavadki on heitnud end ebameeldivatesse suhetesse. Kuni ei ole leitud sobivat naist, siis hädapärast, enam-vähem «sobiva» inimesega ei pea peret looma. Ja veel: nõu ei tohiks küsida selgeltnägijatelt ega uskuda saatusesse, sest oma elu ja valikute üle saab otsustada iga inimene ikka ise.