Tarmo Soomere: uudishimu kui vaktsiin tõepõhjata poliitika vastu

Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Imerohtusid ja võlukepikesi pole faktipõhises maailmas olemas. Küll aga tundub, et sobiv vaktsiin tõepõhjata poliitika ja kallutatuse osaliseks raviks on üles leitud, kirjutab teaduste akadeemia president Tarmo Soomere.

Ajakirja Science kirjastava ühingu AAAS (American Association for the Advancement of Science) aastakoosolekul selle aasta veebruaris demonstreeris Yale Law Schooli psühholoogia ja õigusteaduse professor Dan Kahan, kui oluline ja mitmepalgeline on sellise lihtsa omaduse nagu uudishimu roll inimese arvamuste kujunemises.

Mullu sai suure hulga inimeste lapselik usk nüüdisaegse ühiskonna teadmispõhisusse tõsise löögi. Heaoluühiskonna igapäevase elu korraldusse murdis ehmataval kombel sisse üks tont, mille nimeks pandi tõejärgne või isegi tõepõhjatu ajastu. Kuigi unistustest ärkamine on vahel valus, oligi viimane aeg tõdemiseks, et teadus- või faktipõhisus on äärmiselt habras nähtus, mille püsimajäämine vajab vähemalt toetavaid vitamiine või isegi tõepõhjatuse vastu aitavaid vaktsiine.

Tegelikult oleme viimase saja aasta vältel põhiosas elanudki nn alternatiivsete faktide maailmas. Ühel kuuendikul planeedist sai selline elu standardiks alates 1917. aastast. Kõik faktid, ajaloost rääkimata, olid ju rahvusvahelise imperialismi poolt moonutatud. Sellele sekundeerisid Hitleri aeg Euroopa südames ja veel päris hiljuti probleemid Balkanil, puna-Hiinast või Kambodžast rääkimata.

Arvamuste ja valmis faktide turul on teadlased vaid ühed pakkujaist ning tihti kõige vaiksema häälega. Põhjus selles, et nende pakutud lahendusi piiravad loodusseadused, mistõttu nad imerohtusid ja võlukepikesi müüa ei saa.

Arvamuste ja valmis faktide turul on teadlased vaid ühed pakkujaist ning tihti kõige vaiksema häälega. Põhjus selles, et nende pakutud lahendusi piiravad loodusseadused, mistõttu nad imerohtusid ja võlukepikesi müüa ei saa.

Ilmne paralleel on siin kliimamuutuste interpreteerimisega, kus kipub domineerima otsuste tegemine võrdlemisi lühikese kogemuse alusel. Geoloogilises mastaabis (ehk sadade miljonite aastate lõikes) on jäävaheajad haruldus ja praegu aset leidev soojenemine päris ebatavaline. Veelgi suurem haruldus on aga demokraatlik elukorraldus. Märksa tavapärasem on olnud «alternatiivsete faktide» kasutamine võimule pääsemiseks ja võimul püsimiseks. Eesti lähiajalooski on selle kohta hulk näiteid.

Teadmispagasist ei piisa

Enamasti arvatakse, et korralik teadmispagas on see ravim, mis väldib rumalusi, kujundab mõtlemist ja suunab otsuseid kaine mõistusega harmoneeruvate lahenduste poole. Tegelikult on asjad palju keerukamad. Klassikaline teadushuvi, millele on orienteeritud enamik teaduse populariseerimisest, on suunatud inimestele, kes tarbivad teaduse pakutavaid (valmis)lahendusi. Nemad kasutavad nõnda saadaval olevaid fakte nii oma igapäevases elus kui ka strateegiliste probleemide lahendamisel. Lihtne näide on koolipoiss või tudeng, kes tahab koolis head hinnet saada või ülikoolis mingi aine faktikogumi korralikult omandada, aga ka poliitik või parlamendiliige, kes oma otsustes tahab toetuda teaduse viimasele sõnale. Samas ei pruugi neid huvitada teadusliku protsessi sügavus või lahenduskäikude elegantsus.

Selles kontekstis on eristuvad mõnevõrra teistsuguse orientatsiooniga inimesed. Dan Kahan nimetas neid teadus(uudis)himulikeks (science curiosity). Nemad tunnevad mõnu sellest, kuidas teadus lahendab keerukaid probleeme ja vahel annab lihtsaid selgitusi isegi müstilistele nähtustele. Kuigi siin on täpset piiri raske tõmmata, on nende peamine tähelepanu suunatud faktide ja lahenduste ilule, mitte konkreetsetele rakendusvõimalustele. Selliseid inimesi eristab näiteks, et nad kalduvad eelistama süvitsi minevaid teadussaateid meelelahutusele. Nii muidu teadushuvilised kui ka uudishimulikud on teaduse tarbijad ja faktide kasutajad. Vahe on vaid selles, et ühed rakendavad lõpptulemust, teised naudivad ka protsessi.

Dan Kahani jaoks ootamatult selgus, et selliselt määratletud uudishimupõhiselt mõtlevad inimesed on oma arvamuse kujundamisel ja otsuste tegemisel märksa avatumad kui nende peamiselt faktidele toetuvad kaasteelised. See ei tähenda, et nad oma arvamust sagedamini muudaksid. Pigem vaatavad nad maailma laiemalt, mõtlevad oma seisukohad põhjalikumalt läbi ja tunnetavad sügavamalt võimalikke veealuseid karisid. Nõnda oleks ka loogiline (kuigi see on veel kontrollimata), et sellist tüüpi inimesed on märksa avatumad ja paindlikud ka siis, kui neid tabab teave, mis on vastuolus nende seniste arusaamadega.

See väike erinevus teaduse tarbimise mustris kajastub äärmiselt kontrastselt nüüdisaegse teadusnõustamise mudelite radikaalses muutumises. Arvamuste ja valmis faktide turul on teadlased vaid ühed pakkujaist ning tihti kõige vaiksema häälega. Põhjus selles, et nende pakutud lahendusi piiravad loodusseadused, mistõttu nad imerohtusid ja võlukepikesi müüa ei saa.

Vaktsineerime ka poliitikuid

Euroopa Liidu teadusvolinik Carlos Moedas on sageli rõhutanud, et nii teadlaste roll sellel turul kui ka valitsuse ja parlamendi teadusnõustajate amet on dramaatiliselt muutunud. Lihtsalt küsimustele vastamine ja faktidega vehkimine on minevikuäri. Ideaalis peaks nüüd võitma mitte enam see, kellel on riiulil või e-poes kõige enam fakte, vaid see, kes suudab oma arvamust süvitsi põhjendada ja faktide saamise protsessi lahti seletada. Ka teadusnõustamine on muutunud. See on nüüd ennekõike selgitamine inimestele ja järelduste seostamine vestluspartneri väärtussüsteemiga.

Teaduse tarbimise mustrite erinevus toob sellesse pilti uued nüansid. Kui soovime, et otsuste tegemine meie maal saaks (vähemalt mingis kauges tulevikus) teadmis- ja faktipõhiseks, siis tuleks näiteks poliitikutega suhtlemisel esitada minimaalselt fakte ning selle asemel demonstreerida nende sügavust. Kuna faktid ise ründavad meid laviinina igast küljest, tuleb hakata ülevaateloenguid asendama selgitusega, kuidas on järeldused saadud ning millised on nende usalduspiirid.

Protsessi ilu selgitamise tore kaasnähtus võiks olla selle mõistmise ehitamine, et kõik faktid ei ole samaväärsed. Ülikoolides (eriti doktoriõppes) on selline suhtumine olnud õpetamise alus juba aastasadu. Üldhariduskoolides oleme juba asunud faktide tuupimist tasapisi asendama mõistmisega. Majandusmaastikul ei ole protsesside sisu adumata edu saavutamine kunagi võimalik olnud.

Ka poliitikute ning muude tippotsustajate vaktsineerimine teadus-uudishimu süstimise kaudu peaks ometi olema võimalik. Kui tavaliselt on suured asjad näiliselt korras ja saatan peitub detailides, siis siin on vastupidi. Väikesed detailid võivad (poliitika)maailma kui mitte tõepõhjatusest päästa, siis tundmatuseni muuta. Nimelt selgus, et mida rohkem asjaosalised nautisid teaduse ilu, seda harvem tegid nad puhtpoliitilisi otsuseid. Seda sõltumatult nende poliitilistest eelistustest. Teisisõnu, uusi tuuli riigijuhtimises saaksime oodata siis, kui õpetaksime lastele juba maast madalast (Hando Runneli sõnadega), et mõtelda on mõnus ­sarnaselt sellega, nagu viime neid nautima muusikat, maalikunsti või arhitektuuri.

http://www.sciencemag.org/news/2017/02/curiosity-not-just-knowledge-about-science-influences-public-perceptions-about-vaccines

Kahan, D. M., Landrum, A., Carpenter, K., Helft, L. and Hall Jamieson, K. (2017), Science Curiosity and Political Information Processing. Political Psychology, 38: 179–199. doi:10.1111/pops.12396, http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/pops.12396/full