Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski.

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Viimases Sirbis (3.03.2017) ilmus autorite kollektiivi kirjutis, mis vaagis soolist lõhet Eesti Ekspressi persoonilugudes. Nentides, et persoonilugudes on naiste osakaal väiksem, tsiteerivad autorid Hannah Goodalli ja Margaret Gallagheri uurimusi, mille järgi «meedia kaudu õpitakse tundma norme, ehk just meedia kaudu saadakse teada, mis on ühiskonnas vastuvõetav ja kiiduväärt ja mis ei ole. Meedia kaudu normide tundmaõppimist saab siduda meestekeskse ühiskonna taastootmisega seeläbi, et seni kuni meedias ei käsitleta soolist ebavõrdsust probleemsena ega juhita tähelepanu, et selline nähtus on üldse olemas, on ühiskonnaliikmel ise raske jõuda vastava äratundmiseni.»

Kas tõesti, tahaks vastu küsida. Mõistagi oleks kena, kui meedia suudaks muuta ühiskonna hoiakuid, kuid kas pole see ikkagi kuidagi meedia rolli ülehindamine ja võrrandisse mõne muutuja lisamatajätmine?

Kaks näidet. Meedias ilmus peamiselt kooseluseadust pooldavaid lugusid. Anti sõna ka kooseluseaduse vastastele, kuid valdavalt oli hoiak ikkagi seadust pooldav. Kas ühiskond muutus kooseluseaduse suhtes kuidagi toetavamaks? Vastupidi, EKRE sai parlamenti ja pinged kooseluseaduse osas on siiani üleval.

Teine näide tuleb lombi tagant. Demokraate toetav – sekka ka mõni vabariiklik meediaväljaanne – ajakirjandus tabas korduvalt Donald Trumpi valetamiselt, üritas teda häbimärgistada ja naeruvääristada. Tulemust teate ise.

Seega ei ole meedia justkui võluvits, millega ühiskondlikke hoiakuid muuta. Tõejärgsel ajastul on väga raske eeldada mingit kindlat meediumi, mis oleks ühiskonna kompass. Pigem on tegemist äärmiselt killustunud meediapildiga, kus iga kanal ajab oma asja. Ülima tõenäosusega võib oletada, et kui Eesti meedias hakkaksid ilmuma lood, mis häbimärgistaksid ettevõtteid või organisatsioone, kus naisi diskrimineeritakse, leiduks kohe alternatiivseid kanaleid, mille järgi on meedia ise süüdi naiste diskrimineerimises ja mille järgi polevat tegemist üldse probleemiga.

Ka president Kersti Kaljulaidi üleskutsele võidelda perevägivallaga oli sotsiaalmeedias reaktsioone, et see on mõttetu tegevus ja et president võinuks millestki muust rääkida.

Omaette küsimus on meedia rollis. Kas peaks meedia ülesanne olema tegelikkuse kajastamine või ka selle muutmine? Sirbi autorid eeldavad just viimast, aga tõejärgsel ajastul ei pruugi see nii lihtne olla. Tõejärgsel ajastul tekib muidugi ka küsimus, mis on tegelikkus.

Teades veidi ka toimetuse köögipoolt, võib pakkuda, et Eesti Ekspressi persoonilood ei sündinud alati mingisuguse suure skeemi järgi. Tõenäoliselt kukkus mõni persoon viimasel hetkel ära ja tuli asendada kellegi teisega. Sõnaga, ehkki ajakirjandusteoreetikud armastavad leida meedia tööst mingit süsteemsust, on see ikkagi väga kaootiline ja viimasel minutil sündiv.

Mitte et ma ei arvaks, nagu võiks meedias naiste osakaal suurem olla. Loomulikult võiks. Aga küsimus ongi, kuidas hoiakuid muuta. Tõejärgses ühiskonnas toimivad ilmselt mehhanismid, millest me vähe teame.

Tõejärgne ajastu tähendabki, et mentaliteedi muudatusi on väga keeruline esile kutsuda. Informatsiooni ja selle põhjal langetatud otsuseid on asendamas usk. Sestap tasukski ehk meenutada, kuidas usu ajastutel muutused alguse on saanud. Enamasti on need saanud alguse usuliidritest. Ja mõelge nüüd läbi, kes on Eestis usuliidrid, kes oma jüngreid parema tõe juurde juhatavad.