Taavi Minnik: pettumus nimega Trump

Donald Trump Foto: Internet

Peagi täitub Donald Trumpil Ameerika presidendi ametis kaks kuud. Harilikult tehakse kokkuvõtteid saja päeva järel, kuid praegusel juhul võib seda teha varem. Trump on kujunenud pettumuseks, nii oma poolehoidjatele, kes ootasid talt imesid ja seninägematuid kordaminekuid välis- ja sisepoliitikas, kui ka tema vastastele, kes sama hasartselt ootasid, et Trumpist saaks ei rohkem ega vähem kui Ameerika ja läänemaailma hukutaja. Imetegusid, mida ühed ootasid hirmu ja teised ekstaasiga, lootsid mõlemad pooled Trumpilt näha kohe pärast ametisseastumist 20. jaanuaril.

Kuid imesid ei juhtunud ning uus president pole seni tegelenud millegi muu kui enesereklaamiga. Trump on enne presidendiks saamist öelnud, et tema jaoks pole vahet, kas temast kirjutatakse ja räägitakse ajakirjanduses hästi või halvasti, põhiline on, et tema nimi kõlaks pidevalt uudistes ja figureeriks pealkirjades. Lihtsamalt öeldes: tegemist on «musta-PRi» suure meistriga.

Mõelge näiteks, mis teile meenub esimesena Trumpi esimesest kahest kuust Valges Majas. Reisikeeld seitsmele moslemimaale, mille oli ette valmistanud juba Obama presidendiadministratsioon 2011. aastal, kuid jätnud sahtlisse tolmuma, kust Trump selle esimestel päevadel välja kaevas ja alla kirjutas. Ta põhjendas seda vajadusega kontrollida paremini nendest riikidest pärinevate immigrantide tausta, kuid selles vallas olid ja on Ameerika eriteenistused niigi ühed parimad maailmas.

Samavõrd mõttetu on Trumpi olematu, kuid juba kurikuulus müür Ameerika-Mehhiko piiril. Füüsiline barjäär eksisteerib seal ammu enne teda, seda hakati rajama juba Bill Clintoni ajal. Tõsi, see on suuresti traattara, mitte müür. Kuid vaevalt et mõni meeter kõrgema betoonmüüri rajamine tara asemel või paralleelselt sellega aitaks leevendada probleemi, milleks on Kolmanda Maailma marginaalide sissevool Ühendriikidesse.

Tegemist on enesereklaamiga, mida kõrvalt koomiline jälgida. Kuid mündil on ka teine külg, presidendi ja tema lähikonna esimeste kuude tragikoomilises vastasseisus meedia ja kohtutega on diskrediteerinud ennast kõik kolm osapoolt. See, et Trumpi «musta-PRi» filosoofia võis sobida ärimehe ja meelelahutaja rolli, mitte aga Ühendriikide presidendi omaga, on selge. Kuid samapalju kahju on teinud meediale kui institutsioonile hüsteeria, mis on saatnud Trumpi presidendiks saamist ja ametis olemist.

Vaadake näiteks, milliseks on muutunud CNN: hüsteeriline toon, suunavad küsimused, tendentslikult stuudiosse valitud külalised. CNN on muutunud paljukirutud Foxi peegelpildiks. Kui viimane on andnud sellega olulise panuse, et diskrediteerida ja naeruvääristada paremkonservatiivseid vaateid, teeb CNN jt temasarnased nüüd sama nendes domineerivate vasakliberaalsete hoiakutega.