Juhtkiri: võitlust perevägivallaga saab võita vaid inimeste peas

Perevägivald puudutab meid kõiki. Foto: Felipe Rodrigues / Caro / Scanpix

Perevägivald on probleem, mis on levinud eri rahvastel ja erinevates kultuurides. Ajalooliselt on  raske  maha märkida selle alguspunkti, kuid suurema osa inimkonna ajaloost on naiste- ja lastevastane vägivald olnud levinud, vastuvõetav ja isegi legaliseeritud.

Nii oli veel ülemöödunud sajandil Briti seaduste järgi lubatud mehel peksta oma abikaasat karistuseks kepiga, mille läbimõõt ei ületa perepea näpu oma. Vanavene kommete ja korralduste kogumikus «Domostroi» on pikalt peatutud sellel, kuidas naist ja lapsi õigesti peksta ning ümber kasvatada: kõigepealt rihmaga peksta ja pärast hea sõnaga selgitada, mis tuleb teisiti teha. Kui vaadata näiteks tänapäevalgi internetilehti, mis mõeldud etiketijuhendiks islamiusulistele, võib sealt leida õpetusi, et kõhna naist tuleks lüüa kepiga, paksu naist aga rusikaga.

Tänapäeva lääne inimese kõrvus kõlab see kõik juba kaugete aegade barbaarsusena, kuna viimase aastasaja, eelkõige aga viimase kahe inimpõlve vältel on läänemaailmas toimunud tohutu murrang hoiakutes. Varem suhtuti naistesse ja lastesse kui omandisse; tugevasti on muutunud ka see, kuidas tajutakse ühiskonnas soorolle. Läänemaailmas on perevägivald – olgu vaimne, seksuaalne või füüsiline – ja üleüldse igasugune inimväärikuse alandamine midagi vastuvõetamatut, millel ei tohi olla ühiskonnas kohta ning mille vastu tuleb kõigiti astuda. Mitte ükski kultuuriline ega usuline traditsioon ei saa tänapäeval enam vägivalda õigustada.

Vaimset vägivalda on meie ümber palju rohkem, kui kõrvalseisjad seda märkavad või teadvustavad, ehkki see tekitab ohvritele sama palju kahju kui füüsilinegi. Kui inimest pekstakse, võib selle jälgi enamasti märgata, ent kui kedagi järjepidevalt moraalselt alandatakse, on seda sageli raske tõestada, ohvrid isegi pole teinekord võimelised mõistma, mis nendega toimub. Vägivallatseja seevastu saab oma agressioonist naudingu või lihtsalt ei teadvusta endale, millist valu ta teisele tekitab.

Eestis on viimastel aastakümnetel perevägivalla probleemile rohkem tähelepanu pööratud ning sellega võitlema kutsus Eesti Vabariigi aastapäeval peetud kõnes üles ka president Kersti Kaljulaid. On loomulik, et sellesse võitlusse tuleb panustada ressursse, toetada vastava tugivõrgustiku arengut jne. Kuid esmajoones on perevägivallaga võitlemise võti hoiakutes. See on üks nendest võitlustest, mis tuleb võita inimeste peas.