Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas.

FOTO: SCANPIX

Sada päeva pole nüüdsele Eestile mingi aeg. Peaks olema, arvestades väikese maa vajadust paindlikkuse järele ja meenutades Lennart Meri kujundit kanuust ja ookeanilaevast. Anti-Merina läheb anti-ajalukku Taavi Rõivas, kelle peenhäälestuse kujund võttis kokku ajastu, mil seisak näis kõige ohutuma asendina: nii julgeolekus kui identiteediotsinguis, nii sise- kui majanduspoliitikas. See, mis tiksub, käib — võinuks olla ajastu moto.

Tellijale

Uue valitsuse saavutusi saja päeva mõõdikuga hinnates kiputakse neid nägema Eesti kõvemini tiksumapanemise võtmes. Kobareelnõud, aktsiisitõusud, valitsuse enda öine finišispurt, et täita võimalikult paljud 88 eesmärgist, on kinni samas peenhäälestamise registris. Tegeliku edu pandiks on sellest väljamurdmine. 

Osa valitsuse pärissaavutustest eelneb sajale päevale. Reformierakonna kangutamine riigipartei aujärjelt on epohhiloov tegu, mis näitab Eesti demokraatia tugevust – valik on alati olemas. Julgeolekupoliitiliselt oli valitsusevahetus Jungi sünkroonsusteooria mõõtmeis kosmiline kokkusattumus. Eelmine valitsus (koos Toomas Hendrik Ilvesega) oleks julgeolekuoht oma julgeolekupoliitilise kirvetööga (NATO kaitseb Narvat nagu New Yorki jpms). USA ja NATO kaitsetagatise püsimist Donald Trumpi ajastul saab kehastada üksnes mõõdu- ja vastutustundlik valitsus, mis Eesti haavatavustest teadlik on ja neid tõsiselt võtab.