Tarmo Pikner: sada päeva, mis ajasid reformierakondlased segadusse

Tarmo Pikner Foto: Erik Prozes

Sada päeva on mööda saadetud ja rahva seas on neid, kes sooviksid, et esimesed sada päeva jääksid ka viimasteks, kui keskerakond riiki juhib. Seda põhjusel, et olid päevad, mis ajasid segadusse. Kõige segasemaks läksid endised võimuerakondlased, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Ausalt öeldes ajas mind hirmsasti segadusse meie võimaliku järgmise Oscari-kandidaatfilmi pealkiri «Päevad, mis ajasid segadusse». No nii tobedat pealkirja annab ikka välja mõelda (võrdluseks – päris filmitegijad kasutavad ühesõnalisi löövaid pealkirju: «Titanic», «Spartacus», «Kleopatra», «Jackie»). Nüüd, uuenenud Keskerakonna juhitava valitsuse sajale tööpäevale vaadates hakkan aru saama sellise totaka sõnastuse mõttekusest (küll teises kontekstis).

Kõige suuremat segadust tekitas ühesuunalises liikluses ootamatult vasakpöörde sooritanud valitsus reformierakonnas, kes ise on positsioneerinud end ainuvõimaliku valitsusparteina. Reformarite triumviraat Michal – Ligi – Pevkur ei ole hoidnud värve kokku, kirjeldamaks Ratase valitsuse küündimatust.

Tõele au andes, eks verivärske keskerakonna juhina peaministritoolile potsatanud Jüri Ratas on selleks ka küllaldaselt põhjust andnud. Piirdub ju tema riigipoliitiku kogemus põhiliselt riigikogu asespiikri rolliga, kus Ratas erakordselt silma paistnud – sepapoisi õpilase kombel spiikrihaamriga vastu lauda virutades. 

Samas, õpipoisi teed on ta valitsust juhtima asudes jätkanud, asudes õppima inglise keelt ja kuulu järgi ka vene keelt. Igati tore pealehakkamine, kuid kas ei peaks olema mitte vastupidi – enne käia koolis ja siis asuda pedagoogi rolli.

Vene keele oskus on muidugi hädatarvilik ja mitte ainult seetõttu, et vene keel on keskerakonna teine riigikeel (või teise riigi keel, kellega koostöösuhted). Vene keelt (tegelikult, vene hinge) on vaja põhjalikult tunda, et ei juhtuks paksu pahandust, nagu see juhtus haridusminister Mailis Repsiga, kuigi sõna «sputnik» kõlab samamoodi nii eesti kui ka vene keeles.

Mis tehtud, mis teoksil?

Kui vanajumal lõi maailma kuue päevaga, asi siis saja päevaga Eestisse maapealne paradiis luua, umbes nii jäi mulje Ratase lubadustest. Uus Eesti oli vaja saja päevaga valmis saada, sest ühed valimised on ukse ees ja järgmised juba akna taga ning mine tea, mida rahvas hääletuskastide juures arvab heaks teha.

«Valitsus on 100 päevaks seadnud julged sihid,» ütles Ratas ametisse astudes ja lisas: «100 päeva programmis on 101 ülesannet ning nende täitmise tähtaeg jõuab kätte 3. märtsil.» Arvestades asjaoluga, et poliitikuil on 101 piires (riigikogulaste arv) pidevalt raskusi matemaatiliste tehetega, oli aja möödudes aruande päevaks saja ühest ülesandest saanud hoopiski 88. Aovalgeni peetud valitsuskabineti istungil, kus riigiplaani täitmist arutati, selgus, et tehtud on 70 herakleslikku tegu ja ülejäänud on järelikult teoksil.

Kas saja päeva plaani kirjutatud «rahvaarvu suurendamine» ja «riigi majandusseisakust väljaviimine» on tehtud 70 teo hulgas või mitte, pole päris selgeks saanud. Selgus saabub ilmselt saja nädala või saja kuu pärast. Mis aga selgeks sai, oli, et ka õiguskantsleri büroosse on jõudnud segadusse ajavad päevad. Nimelt, tekitas segadust üks ülepeakaela vastuvõetud seaduste kobar, kus kirjas hulk piiranguid ja maksumuudatusi.

Õiguskantsler arvas, et õigus pole mitte ainult valitsejail, kes soovivad hoolitseda viinarahva tervise eest, vaid õigus on ka ettevõtjail, kes planeerinud oma kasumid juba aastateks ette – mis sest, et rahva tervise arvelt. Probleemi olemus seisneb küll selles, kui palju saab üks valitsus aastateks (järgmisele valitsusele) määrata ette maksumäärasid, mis ahendavad poliitika kursimuutuse võimalusi. Esimesteks lärmilööjateks olid aga ikkagi konkreetsed lobistide grupid, kelle varbaile astuti.

Seega, õigustatud ootused on nii ettevõtjail, riigieelarve planeerijail, maksuametnikel kui ka alkohoolikuid ravaivail arstidel ja kodupeksjaid korrale kutsuvail politseinikel. Ühesõnaga – põhiseaduslikult õigustatud ootused on igal riigi kodanikul, sõltudes vaid sellest, kust otsast vaadata. Iseenesestki mõistetavalt on igal vaatlejal oma vaatenurk.

Segased päevad alkoholilaagris

Niisiis, suur segadus neil päevil tekkis loomulikult õllelaagerdajate ja viinavillijate tsunftis. Olid ju nemad endise valitsuse juhtparteiga sõbralikult maksukoormuses (teisisõnu – kasumites) aastate jagu ette kokku leppinud. Nüüd tuli Ratas oma Ossinovskiga nagu välk selgest taevast ning keeras viina- ja õllekraanid kinni, sellega ühtlasi ettevõtjate rahakraanid ja ka parteikassade laekumised. Lisaks kurdavad baarmenid kasumite kahanemisest, kuna letiäärsed jäävad janustest tühjaks.

Siin nüüd on see kahe otsaga kont – kuidas sa riigi majandusseisakust välja viid, kui ei lubata alkoholitootjail müüa odavat õlut ja viina (tõstes ülemäära aktsiisimaksu). Hea valitsus soovib tõsta riigi konkurentsivõimet, kuid pahad ettevõtjad loobivad kaikaid Ratta kodaratesse.

Teisalt jällegi, on valitsus pahaaimamatult aidanud laiendada tarbijaile viinasortimenti, kui turule paiskub väga kvaliteetne Ossinovsky vodka, mis pidi palju vähem tervist rikkuma. Küllap tuleb ka Ratase porter ja Tsahkna siider. Ja siis on tõesti siiber.

Õppetunde on neis segases sajas päevas hulgi. Kipun arvama, et kõige õpetlikum neist õppetundidest oleks ehk muuta valitsemise saavutuste mõõtühikuid – päevade asemel arveldada pigem nädalate, kuude ja aastatega. Seda muidugi juhul, kui antakse aastateks võimuaega. Proosit!