Neeme Korv

FOTO: Peeter Langovits

Üks sügavalt usklik kodanik minu lapsepõlve kodulinnast väitis alati, et Tšernobõli katastroofi ajal koges ta iseäralikku nägemust. Päeval, mil inimesed üle kogu suure laia Nõukogudemaa tegid südamerahus oma tavapäraseid toimetusi ja seisid nagu ikka kauplustes sabades ning uudistekanalid ei teinud Ukraina NSVs juhtunust piiksugi, olevat taevas olnud jumala käsi, mis osutanud kuhugi lõuna poole.




Jaapanit tabanud looduskatastroofi ja selle tagajärgi võtame vastu täiesti vastupidises keskkonnas, killukesena üleilmsest meediaruumist. Me aitame ühtaegu ruumi täita, samal ajal ahnelt seal leiduvat tarbides. Iseasi, kuivõrd on seeläbi meie tegelik informeeritus parem võrreldes selle õndsa teadmatusega, milles elasime nõukaajal.

Teabe puudumise asemel ümbritseb meid selle totaalne üleküllus. Kümned tuhanded arvamusliidrid, eksperdid, kommentaatorid ja kes veel ummistavad kõikvõimalike veebikanalite vahendusel eetri. Keda nende seast kuulata? Kelle juttu tähele panna? Kui omal ajal pidas üks ja ainus partei vajalikuks vaikida, siis nüüdki on ses segadikus paljudel oma lihtlabane kasu mängus.

Hoolimata sellest, et paljud riigid pakuvad Jaapanile abi, on võistlev maailm uskumatult küüniline. Samal ajal kui niigi tohutute kulutustega silmitsi seisev Jaapan peab panustama raha majanduse püstipüsimiseks, kalkuleerib «närviliste turgude» mõõdupuu, seda sammu õhutanud spekulant oma hästiventileeritud kabinetis, mitu miljonit tema kontole lisandus. Ning avalikkuse tähelepanu alt jääb välja, kas diktaator Gaddafi tapab Liibüas võimu säilitamise nimel samal ajal sada või tuhat inimest.

Ajakirjandus võiks ses olukorras olla päästev saareke, kuid pigem lastakse end üldisest voolust kaasa kanda. Muutudes seeläbi ise osaks voolust ja reostades randu, nagu seda mullu tegi kurikuulus Narva jõe ujuvsaar.

Kvaliteedist enam pannakse rõhku kvantiteedile ning seda on lihtne ära kasutada. Igaühel oma huvides. Ajal mil avatud ühiskonna ja võimekate avalike suhetega Euroopa Liit pillub pressiteateid, et kavatseb kontrollida oma tuumajaamu, ning rohelised aktivistid avaldavad vabas Helsingis meelt, ei pöörata erilist tähelepanu Venemaa tuumarajatistele, millest lähim, Sosnovõi Bor, tegutseb meil siinsamas, külje all.

Niisiis on ka veerandsada aastat pärast Tšernobõli jumala käsi endiselt olemas. Ainult et nüüd näeme suurte sündmuste ajal seda kõik. Ja helesinise kevadtaeva asemel peegeldub see meile õhukeselt ekraanilt. Suurem kontaktide hulk tähendab ka suuremat hirmu ja suuremat paanikat. Soomes ostetavat juba karpide kaupa jooditablette.