Mart Niineste: Klähvib, ei pure – Mis juhtus «Eesti lauluga»?

Eesti Laul 2017 järelpidu Saku Suurhalli VIP-is Foto: Viktor Burkivski

Kallis «Eesti laul», ma ei tunne sind enam ära. Ei oska sinuga rääkida. Ei mõista, kuhu ja miks sa pürgid. Kunagi olime semud. Ajasime ühist asja. Kutsetega osalevad laulukirjutajad, näotu tapeedipop, kitš, Eurovisioni lauluvõistlus kui aasta tähtsamaid muusikasündmusi – sa lubasid selle kõik kõrvale jätta. Tõotasid olla uue eesti muusika teenistuses. Sa võisid olla päris kena konkurss, kuid vaata ennast nüüd, kirjutab Mart Niineste Sirbis. 

Sul polnud lihtne, sest kaks esimest aastat peksis sind armutult Õhtuleht ja Kanal 2 «Reporteris» oli suisa oma euroloo konkurss, kus vastandati «normaalne» ja «alternatiivne» muusika. Kaitsesin sind, sest oli vaja. Kirjutasin osalejatest portreelugusid. Proovisin inimesi harida, et Koit Toome ja Birgit Sarrap ei ole kogu muusika. Mulle meeldis, et sa lõid uppi väljakujunenud kastisüsteemi, purustasid klaaslae peavoolu ja allhoovuste vahel. Mis mõttes on meie muusika vaid x inimest ja y klišeed? Sa tõestasid vastupidist.

Kuigi vana kaardiväe produtsendimuusika trügis kogu oma hiilguses (loe: ilguses) endiselt uksest-aknast sisse, leidsid sa ruumi neile, kes sinna ei kuulunud. Ma räägin päris bändidest nagu Stereochemisty, Groundhog Day, Ans.Andur, Mimicry, Sõpruse Puiestee, Tenfold Rabbit, 3Pead, Winny Puhh, Facelift Deer või Elephants From Neptune. Räägin ka autoritest-esitajatest, kel polnud vana kaardiväe luitunud muusika­arusaamadega mingit pistmist. Mõtlen näiteks Orelipoissi, Meisterjaani, Malcolm Lincolni (Robin Juhkental), Iiris Vesikut koos Ago Teppandiga, Tiiu Kiike, MiaMeed (Liina Saar), Daniel Levi Viinalassi. Need on päris inimesed päris oma hinge ja muusikaga. Sa väärtustasid neid. Andsid võimaluse pääseda põranda alt püünele. Pidasid sõna ja olid oma eelarvet väärt ka kultuurikriitilisest vaatepunktist.

Ma võtsin kõiki neid Moonwalki, Star Managementi ja teiste värks­tubade muusikat kui hinda, et Õhtulehe, Kanal 2 ja Sky Plussi tarbimise tõttu siledaks lihvitud ajudega mass su missiooni ei lömastaks. Nii mõnelgi juhul tegi uus eesti muusika vanale tema oma mängus 1 : 0 – nii poolfinaalides kui ka finaalide lõppjärjestuses. Päris tippu on uutest ulatunud siiski ainult Robin Juhkental. Vähemalt on olnud põnev elada kaasa kahe maitse, kriitikute ja rahva vastasseisule.

Tänavune aasta tuli aga teisiti. Ma ei tunne enam sind ära, mu «Eesti laul». Eurovisioni lauluvõistluse vari on sind kogu aeg saatnud, kuid nüüd sai ta su kätte. Tänavu oli esimene aasta, kui sa ei kõnetanud mind enam mitte ühegi noodi ega silbiga. Ja avaldan sulle saladuse: ma ei tea mitte kedagi, kui välja arvata demovooru ja poolfinaalide žürii liikmed ning peakorraldaja Mart Normet, kelle meelest oleks tänavune konkurss olnud jälle sammu võrra parema sisulise tasemega.

Ma ei näinud ega kuulnud siin enam midagi värsket ega uut, vaid ainult vana. Ma räägin tööstuslikul põhimõttel loodavast produtsendimuusikast ja projektikoosseisudest. Sa pakud muusikat, mille kohta tegi hispaanlase Joan Serrà juhitud uurimisrühm juba 2012. aastal kindlaks, et see on viimasel kuuekümnel aastal muutunud järjest üksluisemaks ja sisutumaks. Kui leheruumi jätkuks, kutsuks Adorno sulle kolki andma. Avaõigusliku meedia sünnitisena on sust saanud kommertsi käepikendus.

Ma ei ole vandenõuteoreetik. Olen olnud ise Heidy Purga kutsel mõned aastad su poolfinaalide žüriis ja teistegi muusikavõistluste hindajate seas. Need mängud on ausad, ma tean. Kuid ma tean ka väga hästi, et kaader otsustab kõik. Just selle pärast, mu kallis «Eesti laul», kõlabki su nägu tänavu näotult. Vaatan žüriid ja nendin, et peale raadio­tapeedi ei saanudki nad indiviidide valiku summana muud välja valida. «Popsa,» ütlevad mu venelastest sõbrad säärase kraami kohta põlglikult. Sa ei otsi enam uut eesti muusikat, ei väärtusta uusi ega isikupäraseid, vaid lähed kindla peale teatud suunaga peavoolu ujuma. Just demovooru žürii käes on haamer klaaslae purustamiseks, kuid ka naelad ja lauad kastide ehitamiseks. Ma tean, et Frankie Animali esimene hea laul ja ühe meie omanäolisema artisti Chungini ansambel St. Cheatersburg jäid lati alla. Olen põhimõtteliselt pettunud.

Tõesti, sidudes endaga Music Estonia laulukirjutajate laagri, vabastades seal olnud autorid kolme laulu piirangust, töötad sa vastu võrdsete võimaluste põhimõttele. Kui olen löönud laagris kaasa seitsme ja väljaspool seda veel kolme loo kirjutamises, võin ma sulle hindamiseks anda kõik kümme pala. Miks peab keegi saama eelise sellepärast, et käis kusagil laule kirjutamas? Usu mind, kõik autorid ei ole loomult laagerdajad. Miks sa neile liiga teed, «Eesti laul»? Mäletan, et su eelkäijat vedanud Juhan Paadam eraldas oma viimastel aastatel kohti kutsutud autoritele. Sina õnneks nii avalik kamba­kraat pole, kuid liigud tasapisi selles suunas vaimuverepilastust soosides.

Olen püüdnud sinuga neist asjust rääkida. Kõrvaltvaatajana näen sind muutumas. Ma ei taha, et sinust saab eesti muusika õõnes hiiglane või – veel hullem – kõrvaltvaataja, järgmise põlvkonna noorele laulukirjutajale kaheldava usaldusväärsusega klubiline üritus, kuhu tal asja ei ole, sest kõik kohad on juba täis. Sa ei taha mind kuulata. Minust on saanud üks tüütu kärbes, kes oma pininaga su peo rikub. Tsiteerin Mart Normeti kommentaari Face­bookis: «Jätka-jätka, kallikene, peaasi et sul endal keset seda vihkamist mõnus olla on».

Mis ma oskan öelda, mu «Eesti laul»? Sa oled ikka veel Euro­visioni lauluvõistluse pantvang ja nüüd juba oma Stockholmi sündroomi üle uhke. Ma näen sind läbi, sest klappisime esimesest silmapilgust. Sina elad eituses, olles samal ajal sama kindel kui lumehelbeke. Oled üks suur suhtekorraldusmull, valetades nagu ikka, et tänavu on tase jälle kõrgem. Ole nüüd! Lenna, mis juhtus? Eesti parimate juurest on see ingliskeelne ulg tagasi­minek. Vaid Ivo Linna suudab loo enda omaks laulda, ülejäänud teevad harrastusteatrit. Kui need kakskümmend pala on tõesti ligi kahe ja poole saja seast parimad, neid esitavad artistid aga uued, värsked ja omanäolised, siis olidki tänavuse demovooru saagiks sõklad ja kogu moos. Võiks olla julgust tunnistada, et mõni aasta võib ka nõrgem välja kukkuda. Anna andeks, mu „Eesti laul“, sinust on saanud sisuliselt Pärnu koolidevahelise playback show võistlussari, mitte uue eesti muusika konkurss, kes sa lubasid olla.