/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/03/15/538824t1hced4.jpg)
Uuenduslikku lahendust Tallinna ametnike ja poliitikute sulest ei tulnud
Juhtkiri: koolikatsed jäävad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaua tehtud, aga vesine, võiks öelda Tallinna linnavalitsuse koolikohtade jagamise määruse kohta. Kui te arvate, et sellest dokumendist saab lapsevanem ühe-kahe lugemisega sotti, kuidas edaspidi 1. klassi minevale lapsele koolikohta otsima peab, siis eksite. Keeruka tekstiga laveeritakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) sõnasõnaliste nõuete ning soovi vahel säilitada senine olukord.
Vastus, mille meie määrusest välja lugesime, on, et sisuliselt ei muutu Tallinnas midagi. Katsed jäävad alles ka 1. klassi lävel. Samas on üks uue PGSi mõte, et põhikoolis käiksid lapsed elukoha lähedal. Katsetega saaks valida gümnaasiumiõpilasi ehk siis alates 10. klassi pürgijatest. See eeldaks ka Tallinnalt kodukoolide määramist. Mida aga teha, kui ühte kooli tahtjaid on rohkem kui kohti? Uue määruse järgi «arvatakse isik õpilaskandidaadiks haridusameti juhataja kinnitatud kooli vastuvõtu tingimuste ja korra kohaselt». Sisuliselt annab selline sõnastus koolidele võimaluse katsed säilitada ja valida õpilasi juba 1. klassi.
Lapsed, kes vanemate seas populaarsematesse koolidesse ei pääse, lähevad mõistagi kooli, kus vabu kohti on. Laias laastus ei muutu ka selles midagi, sest kokkuvõttes pole Tallinnas koolikohtade puudust. Vaidlus on käinud selle üle, kuidas jagada enamjaolt kesklinnas asuvate nn eliitkoolide kohti. Vähem populaarsed koolid asuvad aga valdavalt äärelinnas ehk elukohtadele lähemal.
Tallinna ametnikud ütlevad, et uus määrus on kooskõlas nii PGSi mõtte kui ka vormiga. Karmimad kriitikud kahtlevad, kas määrus PGSiga formaalseltki kokku käib, ja ootavad selle kohta juristide hinnangut.
Milline võiks koolikohtade jagamise süsteem Tallinnas olla? Head vastust seni leitud pole. Kui vaatame ühiskonda üldisemalt, on lihtne nõustuda, et sammud, mis suurendavad hariduslikku kihistumist, pole head. Me võime ju üldiselt nõus olla, et 1. klassi lävel ei osatagi lapsi võimete järgi kuigi hästi eristada ja võistlus võib käia hoopis vanemate aktiivsuse peale, et (teiste inimeste?) lastel oleks parem käia põhikoolis, kus on mitmesuguse tausta ja tasemega kaasõpilasi jne.
Kui aga vaatame lapsevanemate tegelikku käitumist, siis üritatakse võsukest kesklinna kooli saada kas või vale sissekirjutuse abil – range piirkondade määramine ei pruugigi lahendada populaarseimate koolikohtade jagamise probleemi. Kõik mõistavad, et Tallinna linnavalitsus ongi siin keerukas olukorras. Võrrandis pole sugugi ainult elukohtade jaotus, vaid roll on kindlasti ka võistluslikul kultuuril. Ometi ootasid paljud ametnike ja poliitikute sulest uuenduslikku lahendust, mida kahjuks ei tulnud.