Kristina Herodes: Koidu ja Laura parim aeg

Kristina Herodes Foto: Tiit Mõtus

Eurovisioon on vaieldamatult suurim show, nii läheb käiku kogu tähelepanu võitmise arsenal. On igati põnev vaadata, kuidas tuli lendab ja pommid plahvatavad, see kasvatab mastaapi ja võib anda loole palju juurde.

Aga sealjuures ei tasu unustada peamist telge, mille ümber kogu kaadervärk pöörleb. Möll ja trall võib laval olla, meloodia peab olema. Ja mitte lihtsalt hea lugu, oh ei – see on liialt lai mõiste, et euroteadvusest läbi mahtuda. Lool peab olema mingi fraas, mis erilisena esile tõuseb ja juba esimesest kuulamisest meelde jääb. Sest lauluvõistlusel teist võimalust ei anta.

Kas võidab lugu või esitaja? Popmuusikas pole võimalik ühte teisest eraldada. Laul ennast ise ei esita! Võrratu lugu sureb sekundiga vale esitaja suus. Väga hea muusik seevastu võib võtta hääled ka üksnes oma sarmiga, kuid sel juhul on enamasti tarvis eelnevat tuntust. Eurolaval on see võimatu – sa võid olla megastaar oma koduriigis, mõnes naaberriigis samuti, aga kindlasti ei õnnestu see kõigis 43 riigis ühel ajal.

Millal saabub hirmus hetk, mil artisti «parim enne» mööda saab? See teema kütab kirgi, sest olgem ausad – noorus on väga lühike periood, mis pöördumatult kaob. Eesti eelvoorus oli mitmeid fantastilisi noori, kes tegid vapustava etteaste, pealegi veel tugeva looga. Eurolava latt ja pingenivoo on siiski niivõrd kõrgel, et algajale oleks see tõsine psühholoogiline katsumus. Ta võib muidugi auga välja ujuda.

Siiski palju mõnusam on teada, et saadame lahingusse kaks võimsat esinejat, pealegi veel ühise rindena, kes on juba tulest ja veest läbi käinud. Laura elas rängima võimaliku katsumuse läbi juba Eesti eelvooru finaalis – kaotas hääle, ei jätnud jonni ja tuli siiski võitjana välja!

Aga asi pole tegelikult üldse eas – asi on põlemises. Kui inimene endiselt tuleb lavale, naudib seda, on täiesti vahetu ja annab endast kõik, siis ei tüdine temast ka publik. Meenutage Iffi – isegi need lapsed, kes meie igiarmastatud staariga alles «Eesti laulul» tuttavaks said, on vaimustuses. Koidul ja Laural on kindlasti käes parim aeg – piisavalt kogemust, kuid endiselt kirg olla laval, armastus selle vastu, mida tehakse. Ja see parim aeg võib kesta veel väga kaua.

Koit ja Laura näitasid oma ehedate ja vahetute reaktsioonidega kõigile, kui siirad ja üllatunud nad olid. Kui keegi üldse võiks siinmail staaritseda, siis nemad. Need kaks teevad seda aga kõigist kõige vähem, on inimlikud, siirad ja soojad. See on energiakulukas ja raske, aga tuleb protsentidega tagasi rahva armastuses. Ja tunnete keel on rahvusvaheline.