Kätlin Konstabel

FOTO: Erakogu

Kui avalikkuse ette jõuab lugu, kus mõne noore või lapsega on mingi internetiga seotud asjaolu tõttu pahandus või lausa traagiline sündmus juhtunud, saab tihti kuulda-lugeda, et vanemad tunnevad abitust ja neil soovitatakse laste võrgutegemistel silm peal hoida. Paraku kipub viimane soovitus vanemate abitustunnet vaid suurendama: digimaailm on mitmekesine, pidevalt uuenev ja kõigega kursis olemine näib lootusetu ettevõtmine.

Mida suuremat rolli üha muutuv virtuaalmaailm ja digividinad meie elus mängivad, seda rohkem peame lapsevanematena lähtuma just kõige lihtsamatest vanemaks olemise põhimõtetest. Kui me üritaks meeleheitlikult iga uue tehnoloogiaimega end enne lapsi kurssi viia, poleks meil muudeks tegemisteks üldse aega. Küll aga sõltub täielikult meist endist, kas laps tuleb meiega rääkima, kui ta on midagi vahvat avastanud või hoopis väga suures hädas. Me ei pea vanematena muutuma tehnoloogiagurudeks – meie asi on hoida uks lahti, et meie kodune (nina)tark meiega sellest ise rääkida tahaks.

Kui on hirm, et laps hakkab võõraks muutuma või võrku kaduma, võib abi olla paari teadmise meeles pidamisest.

Esiteks ei ole võimalik öelda, et on olemas päriselu ja mingi kummaline, pigem laste ja noorte (või tehnoloogiafriikide) pärusmaa olev virtuaalmaailm. Üks elu kõik. Kui lapsele meeldib palju võrgus olla või seal midagi kindlat teha, on sel oma põhjus. Püüame aru saada, millised tema emotsionaalsed vajadused seal rahuldatud saavad.

Tihti soovitatakse vanematele, et rääkige lastega riskikäitumise mõjust, selgitage, tundke huvi. Jah, nii peabki, aga kuidas seda teha? Kui huvi tuntakse politsei stiilis «näita oma telefoni – kui ei näita, võtan ära», tekitab see vastupanu ja trotsi. Meis kõigis tekitaks trotsi, kui lähedased kurjalt või naeruvääristavalt meie huvidesse suhtuks.

Nii nagu võiks olla tavaks rääkida lastega, kuidas neil kooli, huviringide ja sõpradega läheb, võiks ka arutada, millega keegi on võrgus kokku puutunud. Iga päev, normaalse vestluse osana – mitte ainult siis, kui on mingi pahandus. Kes luges mingit uudist, kellele soovitati mingit mängu, kes keda «laikis». Kui vanem suhtleb lapsega interneti teemadel peamiselt keelates, saabki laps kaasa teadmise, et vanem tunneb tema elu vastu huvi vaid juhtudel, kui ta on mingi jama korda saatnud.

On väga kurb, kui laps kogeb, et suur osa tema elust on vanemate meelest midagi ebanormaalset ja halba – ja küllap tunneksime ise sama, kui meile olulistesse asjadesse peres samamoodi suhtutakse. Elukaaslane huvitub meie tegemistest vaid siis, kui meid töölt lahti lastakse, napsusena või natuke hiljem koju läheme või kui söök põhja kõrbeb? See ei tundu vist enamikule tore. Kui muul ajal lastakse meil rahulikult omaette olla, võib ju tunduda mingi ajani täitsa mõnus, aga ühel hetkel hakkame kõik igatsema, et meie tegemised pakuks kallitele huvi.

Need, kes survestavad internetis lapsi või suuri ennastkahjustavaid tegusid tegema, pakuvad kõik alguses sõbralikkust, mõistmist ja tunnet, et siin on keegi, kes tahab sind kuulata. Tegelikult annavadki ju need lood meile otse kätte teadmise, kuidas selliseid hättasattunuid aidata: pakume neile lähedastena ise seda, mida nad nii vajavad. Mõistmist, hoolivust, sõbralikku uudishimu. Räägi endast ja oma murest, mis iganes need on – ma kuulan su ära, hukkamõistuta. Kui kellelgi on südames raske ja mõttetu tunne, ei peaks võõrad inimesed olema see ainus koht, kust tuge otsida – teadmisega, et see võib maksta elu.