Juku-Kalle Raid: minister Reps, kes valetas absoluudis, töötab edasi?

Juku-Kalle Raid Foto: Videokaader

Kriitiliste sõnavõttude poolest tuntud ajalehe KesKus peatoimetaja Juku-Kalle Raid võtab ette Sputnikule intervjuu andnud haridusminister Mailis Repsi (KE).

«Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas sai minust minister,» ütles Mailis Reps hetkel, kui talle jälile jõuti.

Olnuks see tõesti nii.

Lappan Jaan Rannapi vaimukat internaaditeost «Agu Sihvka annab aru», kus peategelane alati eksib – aga mõtleb ning kirjutab seletuskirju. Iga tema selgitus algab fraasiga «et kõik ausalt ära rääkida». Ja tal läheb alati vähe nihu. Ta on õpilane, ta õpib, ta käib koolis, ta teeb jama ja mõtiskleb intekas ja ta kirjutab direktorile kirja. Intekas, see tähendab internaatkoolis. Ta magab seal, on, kakleb sõprade ja filmikangelastega nagu – fantoom – jne. Tunnistab ka.

Jaa-jaa, Reps. Haridusminister? Oodake korraks.

Rannapi Sihvkal, kes andis aru, oli igakülgseid möödakuid (tuletades sõnast «möödalaskmisi»).

Sihvka tunnistas aga oma jama esimesel korral ja korraga üles, kõik naersid, sündis kirjandus, anti andeks ka, see oligi huumor. Internaadihuumor. Täiesti OK huumor, Edgar Valter joonistas isegi koomiksi. Eks?

Sel hetkel, kui Mailis Reps pidi «kõik ära rääkima», oli ta haridusminister ja kolistas mööda Marimaad. Ei kahtlegi, et südamliku rumalukesena, rääkis pärast kõik ära – tuli ju loll ajakirjanik, kes teda küsitlema asus – onju? Daam on süüdimatu või vähemalt vaimselt süütu, onju?

Tänane juhtum, mil Repsi saaks usaldada kui internaadielukat – heameelega võtaksime ju temaga kõik ühe morsi ja paneksime ette fantoomimaskid, kuulaksime vabandusi jne –, on kahtlane.

Ministrist saab Sihvka ainult sekundiks – selleks, mil ta ise tunnistab oma möödalaskmist.

Kui internaadikangelane Agu Sihvka oleks öelnud: «valetasin teile, härra direktor», oleks ta internaadist lastekodusse kupatatud.

Internaaditöötaja Reps, kes valetas absoluudis, töötab edasi.

Minu lühikese jutu mõte on ehk tingitud luulest ja proosast. Kui mõtled neis vormides midagi välja, ja loetavalt ning hästi, oled ühiskonnamõjutaja, seod ennast inimestega, kes teavad, et neil peas midagi kõlksus ja kes proovivad, et neil peas hästi läheks. See on tekst.

Kui oled aga valetav poliitik, kes ajab iba, väites, et ei pane tähele*, siis oled jobu. Mittekirjanik. Loodetavasti tulevikus ka mittepoliitik.

Kirjanikkonna jobu tõugatakse rõõmsal meelel välja, poliitilist jobu on raske välja tõugata.

Ma ei saa kunagi teada, kui puhtsüdamlik oli haridusminister Reps sel hetkel, mil ta Sputnikule oma arvamust avaldas ja pärast ütles, et ohhoo, ei mäleta. Purjus? Ei. Minister? Kahjuks. Mine ära? Oh ei. Kuula, mis sulle öeldakse? Ei, õnneks.

Me keegi ei sea talle – ega kellelegi teisele – ette, mida peab arvama; kuid meie riik ei ole ideoloogia, ei peaks olema, ei peaks olema ka see, mida Reps sellest teha võib. Meie riik on vaidlev kogum ja tasakaal, kuhu Mailist on liiga lihtne sisse arvata ja kust ta arvab ennast vaidlemisega välja.

Tagasi algusesse. «Et kõik tunnistada üles, nagu oli», on vaja mõtet ja seletuskirja.

Tsiteerin siin loo lõpus Henry Kissingeri, vana tüütut pässi, kes ometi ütles: «Tasakaalustamaks jõude, peame tasakaalustama riike; see on Euroopa, üleerakondlikult on vaja ära ja kokku leppida.»

Repsi Sihvka võib olla küll südamlik, aga loll ja kultiveerib alati midagi muud.

Ja peale selle, Sihvka andis aru, mitte ei valetanud.

Või siis ikka, nagu pani tähele kirjanik Jaan Rannap:

«Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, ütleb tark vanasõna, aga uus õpilane [Mart] Obukakk ei pidanud sellest kinni ja varsti jooksid lisaks õpilastele ka õpetajad Saunatiigi äärde, ehkki vaadata ei olnud enam midagi.»

*Ei vaja vast selgitamist. Kes mõistab, saab aru.