Taavi Tillmann: praeguse valitsuse tervishoiupoliitika teeb meist parimad haiguste ennetajad, aga arstiabi kättesaadavus langeb

Taavi Tillmann. Foto: Erakogu

Uus valitsus on võimul olnud 100 päeva ja jõudnud kavandada suuri terviseplaane. Palju on räägitud sellest, kuidas need mõjutaksid teatud firmade käekäiku. Vähem aga sellest, kuidas plaanid mõjutaksid kogu rahva tervist, heaolu ja majanduskasvu, kirjutab rahvatervise arst Taavi Tillmann. 

Alkoholiaktsiis päästab elusid

Eestis tekib kordades rohkem südamerabandusi ja ajuinsulte kui naaberriikides, seda eriti vanuses 50–65 eluaastat, mil töötajate panus majandusse on kõige viljakam. Üks juurpõhjus on meie regulatiivne keskkond, kus tasakaal on olnud kaldu tervist ohustavate kaupade tootmise, reklaamimise ja müümise poole. Kiiduväärselt tõstsid eelmised valitsused kange alkoholi aktsiisi, vähendades seega tarbimist ja suremust. Paraku on õlu oma hinna tõttu praegu kättesaadavam kui neli aastat tagasi.

Uue valitsuse plaanid võivad natuke elavdada Läti piirikaubandust, kuid sellele vaatamata alkoholi keskmine tarbimine kindlasti väheneb ja eluiga pikeneb. Seda tõestavad näited nii Skandinaaviast kui kodust: oodatava eluea märkimisväärne hüpe Eestis aastatel 1986 ja 2008 tuli peamiselt tänu alkoholi kättesaadavuse piiramisele. Ka Eesti võiks kaaluda seadust, millega alkoholiaktsiis tõuseb igal aastal automaatselt, vastavalt inflatsiooni ja/või keskmise palga tõusule. 

Suhkrujoogimaks vähendab tarbimist

Samadel põhjustel toetab suur osa terviseedendajatest suhkrujoogimaksu. Teiste riikide kogemused ütlevad, et see vähendaks tarbimist ja seega hambaaukude, ülekaalu, südamehaiguste ja vähi teket. Hea on näha, kuidas Eesti riik võtab õiguse reguleerida toiduainetööstust, mille osatähtsus haiguste tekkes on viimaste aastakümnetel oluliselt tõusnud. Tulevik, kus tervislik toit on soodsam kui ebatervislik toit, on realistlik eesmärk, kuid selleni on veel pikk tee minna (eriti soola puhul).

Reklaamipiirangud kaitsevad eeskätt noori ja alaealisi

Tubakapakkide eksponeerimise keelamine poodides vähendab impulssoste eeskätt neil, kes üritavad suitsetamisest loobuda, aga ka noorte seas, kelle jaoks tubaka kadumine vaateväljast seostub tubaka denormaliseerimisega. Järgmise sammuna võiks sigarette pakendada standardse välimusega pakenditesse, nii nagu on tehtud Austraalias ja Suurbritannias (kus muuhulgas on keelatud ka pakkide eksponeerimine). See kaotaks ära pakendite peibutava värvi ja visuaalse ilu, mis võivad meelitada noori suitsetamist proovima.

Samal põhjusel toetatavad nii terviseeksperdid kui ka rahvas laiemalt alkoholi reklaamimise keelamist ning alkoholitoodete eraldamist poodides vaheseintega. Nii nagu tubakas, on ka alkohol sõltuvust tekitav kaup, mille vähenegi tarbimine kahjustab iga inimest. Ei ole ühtegi mõjuvat põhjust, miks alkoholireklaam peaks olema lubatud, kui tubakareklaam on keelatud.

Tööstuse arvamust võib kuulata, aga mitte sellest lähtuda

Hea on näha, et tubakatootjad pole seadusloome protsessi kaasatud. See on kooskõlas 2003. aasta rahvusvahelise tubakatoodete tarbimise piiramist käsitleva raamkonventsiooniga, mille ka Eesti on ratifitseerinud. Seal toonitatakse, et koostöö tootjatega, kelle põhimõtteline eesmärk on propageerida tervist ohustavate kaupade müüki, mõjub alati rahva tervisele halvasti, sest huvide konflikt on niivõrd suur.

Samuti tundub mõistlik piirata konsulteerimist alkoholi- ja ebatervislike toidukaupade tootjate ja edasimüüjatega. Tasuks aga kuulata nende reaktsioone – tööstuse heakskiit viitab sellele, et need meetmed ei pruugi tarbimist ja haiguste teket vähendada. Kindlasti ei tohiks tööstust kaasata seadusloome protsessi selliselt, et eelnõu nende heakskiidu pälvimiseks korrigeeritakse. See aitaks kaasa suhteliselt väikese majandussektori arengule, kuid aeglustaks terve rahva tervise, heaolu ja majanduskasvu. Sarnaselt riigikaitsega vajab ka tervisekaitse raskeid otsuseid, tugevaid poliitikuid ning proportsionaalset meediakajastust, mis arvestab mõju Eesti rahvale ja majandusele.

Tööstuse vastuargumendid on makromajanduslikult lühinägelikud

Tööstuse esindajad on esitanud mainitud meetmete vastu kolm argumenti. Üks on, et need meetmed ei tööta – viidates mõnele teadusuuringule. Samas jäetakse kõrvale suurem osa uuringutest, kus oodatav tulemus saavutati.

Teine argument on see, et meetmed riivavad tarbija vabadust. Ka mina sooviks, et tarbijal oleks vaba voli teha just seda, mida ta tegelikult tahab teha. Minu arvates aga ei pidurda tarbija vabadust mitte see, et riik mõjutab liigselt, vaid hoopis see, et tööstus mõjutab liigselt, näiteks reklaami kaudu.

Pealegi on majandusteadlased kirjeldanud, kuidas vaba turg ei toimi teatud juhul enam efektiivselt ning riigi sekkumine on vajalik. Näiteks siis, kui tegu on sõltuvust tekitavate toodetega, kui tarbija ei mõista toote tarbimisega kaasnevaid tagajärgi, või kui mittetarbiv kolmas isik saab toote tarbimise pärast kannatada (näiteks siis maksumaksjad, alkoholisõltlase pereliikmed, suitsetaja lapsed). Liberalism on põhimõtteliselt hea, kuid selle ekstreemne vorm kahjustab tervist, turgude toimimist ja majanduskasvu. 

Kolmanda argumendina ähvardatakse, kuidas turistid ja töökohad kaovad naaberriikidesse. Esiteks on ka Leedu äsja otsustanud koos Eestiga oma õlleaktsiisi kahekordistada. Seega on vaid aja küsimus, millal Läti aktsiise tõstab: on ju seal Balti riikide lühim keskmine eluiga. Teiseks, isegi kui halvim ennustus peaks täide minema ning sajad alkoholi tootmise ja turustamisega seotud töökohad peaksid Eestist kaduma, on see tegelikult suur võit Eesti majandusele. Alkoholitarbimisest tulenevad kahjud Eesti töötajate tootlikkusele ja majanduskasvule on kordades suuremad kui alkoholitööstuse turumahud. Kolmandaks, alkohol ei lahenda meie regionaalpoliitika kitsaskohti. Kui meile on tähtis, et külas tegutseks pood, aga turutingimused seda ei taga, siis sellist puudujääki võiks pigem finantseerida maksumaksja, mitte alkohoolik. See omakorda edendaks kohaliku elu kvaliteeti ja majandust, mida alkoholi subsideerimine ei tee.

Arstiabi kättesaadavus langeb

Kui haiguste ennetamise pakett on vaieldamatult parim, mida Eestis kunagi nähtud (ja ehk isegi üks parimaid terves maailmas), siis ravi kättesaadavusega on vastupidi. Eesti kulutab tervishoiule palju vähem raha kui naaberriigid. Vaatamata sellele on meie süsteem üks efektiivsemaid.

Kuigi peenhäälestus võib jätkuda, ei tohi see mingil juhul hajutada tähelepanu peamiselt ja kriitiliselt probleemilt: alarahastuselt. Näiteks pidi Põhja-Eesti regionaalhaigla 2016. aasta alguses vähendama rahapuuduse tõttu kardioloogiaosakonna voodikohti koguni veerandi võrra, ning Tartu Ülikooli kliinikum pidi aasta lõpus tühistama ja edasi lükkama sadu operatsioone. Patsiendid on kannatlikult oodanud, kuid peavad nüüd sõna otseses mõttes kannatama. Nad vajavad ja väärivad abi, mille jaoks meil on olemas vajalikud hooned, inimesed ja teadmised. Pikeneva elueaga kasvab tervishoiuteenuste vajadus kiiremini kui majandus. Olemasolevate teenuste säilitamiseks peavad tervishoiukulutused kasvama muudest sektoritest kiiremini.

Kuidas tervishoid jalgele saada

Tervishoiu osakaal tervest majandusest ehk sisemajanduse kogutoodangust (SKT) peab iga aastaga kasvama. Miks mitte võtta eemärk, et 25 aasta pärast on meie tervishoiukulutused Euroopa Liidu keskmised (olles siis 12 protsenti SKTst)? Selleni jõudmiseks peame viie aasta pärast kulutama koguni kaheksa protsenti SKTst tervisele, mis tähendaks vähemalt 60 miljonit eurot juurde iga mööduva aastaga.

Tähtis on mõista, et see lisaraha ei tule majanduskasvust, vaid lihtsalt raha ümberjaotamisest. Samuti ei lähe raha palgatõusudeks, vaid hoopis teenusemahtude suurendamiseks. Viimases eelarves väljakuulutatud kümne miljoni eurone tõus on kahtlemata väike samm õiges suunas. Veelgi kiiduväärsem on valitsuse otsus tühistada 0,5-protsendine sotsiaalmaksu langetus, mis oleks riigi ressursse kärpinud 30 miljoni euro ulatuses. Paraku jäävad need esimesed sammud vaieldamatult liiga väikeseks, jättes 83 protsenti meie kasvuvajadusest rahuldamata. Kui ei kasva rahastus, siis muutub arstiabi üha vähem kättesaadavaks ja tervis kannatab.

Algav kevad on hea võimalus. Valitsus on lubanud lisaraha juurde leida ja ka opositsiooni sõnum viitab toetusele. Näiteks ütles Hanno Pevkur: «Aitama peame eelkõige neid, kes abi vajavad. Vaid nii tagame abivajajatele abi, mis neid ka tegelikult aitaks.» (EPL 13.12.2016)

Mis sobiks selle eesmärgiga paremini kui aidata haigeid, keda riik saaks ravida? Hea oleks olukord lahendada pikema vaatega, et vältida kriise igal aastal. Näiteks, kuulutada välja pikaajaline eesmärk tervishoiuteenuste säilitamiseks, rahastuse suurendamiseks (protsent SKPst) ning luua poliitiline konsensus, mida ka tulevad valitsused austaksid. Kodanikud ja patsiendid saavad selle eesmärgi täitmisele kaasa aidata, kui näitavad selle suhtes välja poolehoidu.

Patsiendi omafinantseeringut ehk visiiditasu ei tohi suurendada, kuna nii kaoks tähtis solidaarsuse printsiip; õigus arstiabile pole luksustoode, vaid inimõigus. Samuti pole lahendus erasektori suurendamises, kuna suurenenud konkurentsist tulenevad integratsioonikulud on kordades kõrgemad kui efektiivsusvõidud, mistõttu erameditsiiniteenused on kallimad kui avaliku sektori teenused.

KOKKUVÕTTEKS

Tervist aitab

1. Õlle aktsiisi tõus
2. Alkoholi reklaami keeld
3. Suitsude peitmine leti taha
4. Suhkrujoogi maks
5. Vaesuse vähenemine

Tervist ohustab

1. Eelarve, mis langetab arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeeti.