Olev Remsu: president Kaljulaidi kaks sõnumipommi

Olev Remsu Foto: Ergo Kuld

President Kersti Kaljulaid avas mõiste «komberuum» ja määratles eestlase olemust. Arutluskohti leidub siin küllaga, kirjutab kolumnist Olev Remsu.

Kersti Kaljulaid kasutas meie riigi tähtsaimas, aastapäeva kõnes taas tähendusrasket mõistet «komberuum». Puhtetümoloogiliselt tundub sõnas olevat anglitsismi-amerikanismi maiku, selles keeles ju aina pruugitakse space’i. Nii et space manners / etiquette?

Ent sisuliselt? Kuulsime, et keel ja kunstid loovad kultuuriruumi, kui me lisame neile harjumused ja tavad, saamegi komberuumi. Harjumusi ja tavasid uurivad etnoloogid, antropoloogid ja psühholoogid, kõige lihtsam näide võiks olla see, kui kaugele peaks sinust hoiduma vestluskaaslane ning kui valjult sobib rääkida bussis. Selge, mujalt pärit inimene sulanduks meisse üksnes siis, kui ta need ning paljud-paljud teisedki meie kombed omandab, muidu jääb ta ikkagi võõraks.

Meie väärtus võiks aga olla määratud kannatlikuma suhtumisega võõrapärasusse. Kersti Kaljulaid tõdes, et suur osa eestlasi ei ole valmis elama multikultuurses ühiskonnas ning et meil hoitakse oma komberuumi kiivamalt kui Lääne-Euroopas. Viimane paik viitab meie mõisteruumis üldiselt tsiviliseeritusele ning, mis sest, et Kaljulaidi parteiline taust on Isamaa, kõlas minu meelest siit läbi kahetsus, et me pole euroopluseks valmis.

Või ei ma eksin, kahetsust ei olnud?

Vahest jäeti asi osavasti õhku rippuma ning ehk oli see taktikaline poliitsamm lähenemiseks rahvuslikumale ringkonnale, soov valmistada ette tagasivalimist oma kohale viie aasta pärast? Nentigem, et kui meie president valitaks üheks, olgugi pikemaks tähtajaks, siis poleks tal vaja esimesel poolajal knihvitada.

Komberuumi-kontseptiga samas lõigus kuulsime, et eestlane võib olla igaüks, kes tunnistab meie keelt, kombeid ja väärtusi.

Mul oleks siin küsimärk retoorika vaatevinklist. Kaks sõnumipommi on veidi liiga kõrvuti, kuldoraator Cicero oleks siin kindlasti hingamispausi pidanud, vahepalaks lause-paar jaganud niisugust teavet, mille kallal ei ole vaja pead murda. Üks asi on suuline kõne, teine kirjutatud artikkel, mis peab olema tihkelt sisusügav. Suuline tekst eeldab õhku sügavuste vahel.

Eestlase määratluskatse pärast andsid ekrelased presidendi pihta ägedalt tuld. Võibolla lugesid nad oletatavast lähenemiskatsest välja nõrkust ning see julgustas neid – näete, võit on tulemas! Paar vastulauset läks koguni kaunis vulgaarseks. Selle seltskonna reaktsioonid meenutavad üha enam bolševike klähvimisi möödunud sajandi kahekümnendail aastail nii riigikogus kui mujal. Saatuse iroonia tahtel pidid mõned neist vee ja leiva peal olema nii Pätsi kui Stalini ajal, kuigi nad viimast pidasid inimkonna geeniuseks.

Arutleme siis, kes tohib olla eestlane. Oletame, et inimene sobib suguvõsa poolest läbi ja lõhki, vaata, et põlvneb otseliinis Lembitust, igatahes on kõik tema neli vanavanemat olnud Eesti Vabariigi kodakondsusega, ent äkki ta kuulutab, et teda kartulivabariik ei loksuta. On kuidagi ehk solvunud ning purjetab hoopis lihakausside juurde, tagasi ei tule ning ei võta eestlust kaasagi. Kandke ise oma sõlgi ja kübaraid, ärge mind oma ringmängu kiskuge!

Kas me sellist, lahkulöönud tüüpi enam eestlaseks peame? Juriidiline rahvuskaaslane võib ta ju olla, kuid kogukonnale toob ta pigem kahju. Tähendab, eestlaseks olemine peab sisaldama lisaks verelisusele ka ideoloogiat. Ja tundub koguni, et verd pole sootuks vaja, piisab üksnes enese mõtestamisest eestlasena ning kombestiku, keele ja rahvuskultuuri omandamisest.

Kindlasti on see juhtunud meist väga paljude eelkäijatega. Inimene, kes on ennast teadlikult ehitanud meie sekka, võib tuua eestlusele suurt tulu.

Kersti Kaljulaidi pakutud eestlase-vaste sõidab siiski osaliselt sisse mõiste «eestimaalane» territooriumile, ja see pole hea. Nii jääks eestimaalase sisuks vaid umbkeelne ja komberuumitu ignorant, mis oleks ehk asjaosalistele haavav.

Kõnes kuulsime suurte eestlaste tsitaategi, seda siis Friedebert Tuglaselt ja Ernst Ennolt. Suured nimed on liiga lihtne kindla peale minek. Las jäävad need näiteks Barack Obamale, kes mäletatavasti tsiteeris Marie Underit. Oleks kena, kui oma maa president osundaks mõnda avalikkuse jaoks üpris tundmatut debütanti, nõnda et kõigil tekiks huvi – kes see on? Nii oleks tiivustatud algajat ja ehk julgustatud teisigi alustama.

Presidendi kõne lõpus toimus täpne lask meie komberuumi pihta, selle pihta, mis lahutab meid Euroopast. Meie naaberriigis praktiliselt legaliseeriti hiljuti naisepeks, lähtudes igihaljast vanasõnast: бьет, значит любит (kes lööb, see armastab – vene k).

Sellest on möödas juba üle saja kümne aasta, kui Noor-Eesti almanahhis hüüatas Gustav Suits: jäägem eestlasteks, ent saagem eurooplasteks! Tõeline kilpkonnatempo, ikka laastab meid koduvägivald, ikka pole me Euroopasse jõudnud. Vabariigi aastapäeval, nõnda kui kõigil pidudel, kannatasid, nagu politseiinfost selgus, taas paljud pereliikmed, peamiselt naised ja lapsed. Taevas hoidku, kaua veel?

Milline peaks olema president? Minu arvates oli Lennart Meri eelkõige Lennart Meri, Arnold Rüütel esmajoones Arnold Rüütel, Toomas Hendrik peamiselt Toomas Hendrik Ilves. Konstantin Päts oli oma valitsemisaja lõpus kahtlemata ennekõike president, kuid sellist ei taha 21. sajandisse. Paistab, et Kersti Kaljulaid loob uut presidendikuvandit, 21. sajandi euroopalikku presidendilikkust, milles loomulikult ei puudu individuaalne isikupära.

Jaan Tõnisson on jäänud meie ajalukku ka sõna kõlberüüste (korruptsioon) pruukimisega. Tahaksin loota, et Kersti Kaljulaidiga juhtub sama komberuumi puhul.