Mihhail Korb: kui riik kolib maale, tahavad seda teha ka elanikud (2)

Mihhail Korb
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihhail Korb.
Mihhail Korb. Foto: Elmo Riig / Sakala

Riigiasutuste jagamine Eesti eri piirkondadesse on osa riigireformist, mis vähendab bürokraatiat ja ääremaastumist, kirjutab riigihalduse minister Mihhail Korb (Keskerakond).

Mullu töötas keskvalitsuse sektoris ligikaudu 55 000 inimest, neist 45 protsenti Tallinnas. Regionaalpoliitika eesmärke arvestades on võimalik seda kontsentratsiooni vähendada. Protsentuaalselt kõige suurem on keskvalitsuse töötajate osakaal tööealisest elanikkonnast Tartumaal – umbes 11 protsenti –, kuna Tartus asuvad suured asutused, mh ülikool koos allasutustega. Kõige väiksem osakaal on aga Valgas – 2,3 protsenti.

Regionaalpoliitika ei ole ainult haldusreform, et liidame ja lahutame ning saame väiksemad halduskulud. Regionaalpoliitika elluviimine on kallis, aga me peame maksma. Regioonide tühjaksvalgumine on korvamatu kahju ning sotsiaalset kasu on rahas raske mõõta. Me peame vastu võtma otsuseid ja need ka ellu viima. Ei saa mõelda, et kui riik arendab sihtotstarbeliselt regioone, siis peab sellest tulema kasu ka riigieelarvele. Ei pea.

Valitsuskoalitsiooni moodustamisel kokku lepitud riigiasutuste maakonnakeskustesse viimise mõte on suurendada riigiasutuste kohalolekut üle Eesti ning avaldada positiivset mõju kohalikule tööjõuturule. Eestil on seda vaja.

Riigiasutuste töökohti on pealinnast välja viidud  mitmel pool Euroopas, see on läbiproovitud meetod, mitte jalgratta leiutamine. Aastakümneid tagasi Suurbritannias ja Prantsusmaal. 2016. aastal viis Taani pealinnast välja 3 900 töökohta. Rootsi 2005.–2006. aastal 2700 töökohta.

Praktika tõestab, et suurem osa inimesi ei liigu asutusega kaasa. Töötajad tuleb värvata kohapealt, mis ongi üks reformi eesmärke – anda inimestele, kes ei ela suurlinna läheduses, võimalus ennast teostada.

Valitsusliidu aluspõhimõtetes 2016–2019 on olulise tegevusena kirjas riigireform. Inimesed peavad tahtma Eestis elada, töötada ning tegeleda ettevõtlusega. Mitte ainult Tallinnas, vaid üle Eesti. Osa riigireformist on valitsuse plaan viia Tallinnast välja ligi 1000 riigitöökohta. Tallinnast saab välja viia asutusi, mis toimivad iseseisvalt: kus töötavad inimesed ei pea iga päev teenust pakkuma või suhtlema valitsuse, riigikogu, ministeeriumide ega välisriikidega.

Kaks ja pool aastat tagasi kolis Maaelu Edendamise Sihtasutus (MES) Viljandisse – tagasiside on positiivne. Riik peab ümber kohanema – vajame neidsamu inimesi, kes kaotavad näiteks maavalitsuste sulgemisel töö, teistes ametites. Tehnoloogia võimaldab töötada ilma otsekontaktita kontoris.

Kes tahab elada vabaõhumuuseumis?

«Süvenev ääremaastumine» on väljend, mis on kasutusel pea igas dokumendis, arengukavas, analüüsis, mis puudutab Eesti tulevikku. Tallinna elanike arv on 1. veebruari seisuga 443 977, lisaks need inimesed, kes tegelikult elavad pealinnas, aga ei ole Tallinna elukohana registreerinud, ning need, kes elavad-töötavad Tallinna lähiümbruses.

Kas Eesti tulevik on pealinn kui linnriik? Ei ole. Eesti ei ole ainult Tallinn. Naljahambad ütlevad, et Eesti hakkab muutuma vabaõhumuuseumiks ümber Suur-Tallinna. Eestil on justkui kaks südant ning üks turismilinn, ülejäänud Eesti on surutud tühermaaks. Et see tõeks ei saaks, peabki riik sekkuma.

Oluline on sealjuures, et kõike ei löödaks ühe vitsaga: piirkondi tuleb käsitleda ja nendega tegeleda vastavalt igaühe eripärale. Tööstuspiirkonnas tuleb tegeleda tööstusega, põllumajanduspiirkonnas põllumajandusega. Maaülikooli ei tasu Tallinna kolida, küll aga oleks mõistlik viia Kagu-Eestisse metsanduse ja keskkonnavaldkonnaga seotud riigitöökohti, kuna sinna on kogunenud suured puiduettevõtted ning võib öelda, et piirkonnas on arenenud puidutööstus.

Riigireformi eesmärk on (elu)terve riik

Riigireform vajab ühiskondlikku kokkulepet, kus me jõuame ühisele arusaamale sõltumata maailmavaatest. Lähenevad kohalike omavalitsuste valimised on arutelule värvi juurde andnud, kuid me otsime häid mõtteid mitte ainult valitsuskoalitsioonilt, vaid ka opositsioonilt.

Eesti vajab riigireformi nii kohalikus omavalitsustes kui ka keskvalitsuses. Olulised märksõnad on tasakaal, efektiivsus ja avatus. Tasakaalu all mõtlen, et riik peab tagama regionaalselt tasakaalustatud arengu ning vähendama ääremaastumist.

Plaanis on ümber korraldada maavalitsuste tegevus: osa ülesandeid anname kohalikele omavalitsustele ning teise osa jagame riigiasutuste vahel. Riigireformi tulemusel peab säilima, tegelikult lausa tõusma, avalike teenuste kvaliteet.

Ümberkorralduste maksumus peab jääma mõistlikkuse piiridesse ning piirkonnas peab olema eeldusi vajalike töötajate leidmiseks. Eesti varasem kogemus asutuste väljaviimisel pealinnast on suures plaanis sarnane teiste riikide kogemusega: üleminekuperioodil, kui õpetatakse välja töötajaid, on kulutused suuremad. Kuid tasuvusperiood ei pea olema selliste sammude puhul paar aastat ega olegi. Oleme arvestanud, et raskused üleviimise perioodil võivad mõnel juhul kesta kuni viis aastat.

Maavalitsustest tühjaks jäävatesse hoonetesse on plaan rajada nn riigimajad, kus elanikel on võimalik saada suurt hulka avalikke teenuseid mugavalt ühest kohast võimalikult väikse ajakuluga. Maavalitsuste tegevuse lõpetamine ei tähenda aga, et riigiasutuste töökohti jääb üle Eesti vähemaks, vastupidi.

Olen kindel, et enamik maavalitsuste töötajaist leiab töö neis riigiasutustes, mis on plaanis Tallinnast välja viia. Kõrge kvalifikatsiooniga töötajad on riigile väga tähtsad. Erilist tähelepanu pöörame Ida-Virumaale, mis on teistega võrreldes pikka aega vaevelnud tähelepanupuuduses.

Töökohad teevad ka kodukohti

Viljandi maakonnas on rahvaarv alates 1991. aastast vähenenud 17 000 võrra, viimase nelja aastaga 750 võrra. Ida-Virumaa rahvaarv on alates taasiseseisvumisest vähenenud ca 75 000 inimese võrra. Kui midagi järgmise 20 aastal jooksul ei muutu, kaotavad Kirde- ja Kagu-Eesti elanikkonnast veel kuni kolmandiku.

Võtmesõnaks väljarände ja ääremaastumise vähendamiseks on töökohad. Kui kodus tööd ei ole, ei saa sinna jääda. Kui on töökoht, saab sinna kodu rajada. Paljud noored spetsialistid, kes töötavad praegu Tallinnas ja on mures lasteaia- või koolikoha pärast ega saa endale lubada kinnisvara pealinna hindadega, aga on juurtelt mõnelt nn ääremaalt, läheksid tagasi kodukanti, kui oleks olemas rahuldust pakkuv töö.

Ei pea muretsema, et kui asutused kolivad Tallinnast välja, tuleb bürokraatiat juurde. Vastupidi, bürokraatia vähenemine teeb selle võimalikus. Nullbürokraatia projektiga on lähima kolme aasta jooksul kavas kaotada või leevendada riigi ja ettevõtjate vahelises suhtluses 164 bürokraatlikku nõuet. Oleme kriitilise pilguga üle vaadanud bürokraatlikud reeglid riigiasutuste omavahelises suhtluses ning plaanime muuta reegleid lihtsamaks.

Oluline on leida riigiasutuste töös üles kohad, kus toimub dubleerimine. Usun, et kui me suudame vähendada bürokraatiat ka riigitöötajate omavahelises asjaajamises, jääb meil oluliselt rohkem aega ja raha uute, inimeste jaoks vajalike teenuste arendamiseks ja pakkumiseks.

Riigireformi projekti edukuse hindamiseks sajast päevast ei piisa. Vaja on vähemalt viis aastat. Kuid ma olen kindel, et terve Eesti poliitika õigustab ennast. Ma usun sellesse.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles