Andrei Kuzitškin: Tallinn ei ole valmis päästma oma elanikke ega tallinlased iseennast

Andrei Kuzitškin Foto: Erik Prozes

Kui Tallinnat peaks tabama mõni suur õnnetus, ei ole linn ega selle elanikud selleks valmis, leiab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Eellugu

21. veebruaril kell 14.08 tungis rühm «terroriste» Kose gümnaasiumisse ja võttis mitusada õpilast ja õpetajat pantvangi. Nii algas Eesti jõustruktuuride korraldatud terrorismivastane õppus.

Kava kohaselt pidime meie, õpetajad, pidama koosolekut ühes kolmanda korruse klassis. Kui siis kõlas häiresignaal, üritasid õpetajad koolimajast evakueerida. Aga niipea, kui väljusime klassiruumist, nägime trepi juurde viiva ukse juures «laipa». Koridori ilmus «terrorist» automaadiga, kes avas meie suunas tule.

Kiirustasime klassi tagasi ja barrikadeerisime ennast seal. Ukse juurde jäi noor kehalise kasvatuse õpetaja, kel oli tool käes ja kes oli valmis sellega äsama mis tahes «terroristile», kui see üritab klassiruumi tungida.

Seirasin huviga, kuidas muutus minu kolleegide käitumine, kui nad jäid järsku «lõksu» (meid oli kokku oma paarkümmend inimest). Algul pidasid kõik ennast üsna rahulikult üleval, mõnel oli lausa selgelt igav. Aga siis hakkas klassi suitsu imbuma: koridoris oli plahvatanud suitsugranaat.

Politsei eriüksus K-komando. Foto: Raigo Pajula

Suits imbus sisse ukse alt ja õpetajad tormasid pilu märja paberiga kinni toppima. Siis kuulsid kõik automaadivalanguid ja «terroristid» hakkasid meie ust maha lõhkuma. Õpetajad heitsid põrandale ja katsid pea kätega. Kehakultuuri õpetaja relvastus kääridega, mina aga võtsin taskust võtmed ja valisin välja kõige teravama, millega «terroristile» silma lüüa.

Olime klassiruumis ligemale kaks tundi. Kõige huvitavam juhtus aga juba pärast õppust. Gümnaasiumi direktor andis kooliraadios teada, et õppused on läbi ja hoone «terroristide» käest vabastatud. Ent keegi – jah, mitte keegi! – isegi ei üritanud klassist väljuda.

Pidasime lühidalt ja sosinal nõu ning jõudsime järeldusele, et «terroristid» on direktori pantvangi võtnud ning sundinud teda püstoliga ähvardades seda avaldust tegema, et meid lõksu püüda.

Aeg kulus, meie aga istusime endiselt klassitoas. Direktor kasutas veel kord raadiot ja palus kõigil õppuse osavõtjatel tulemuste vaagimiseks aulasse koguneda. Keegi meist isegi ei liigutanud. Viimaks koputati ettevaatlikult uksele. Istusime vaikides edasi.

Kümne minuti pärast avas keegi väljastpoolt ukse võtmega ning lävele ilmus kahvatu ja ehmunud näoga õppealajuhataja Heli. Ta küsis väga murelikult: «Mis juhtus? Miks te välja ei tule? Direktor andis ju raadio kaudu juba lõpust teada!» Kõik vaatasid teda nagu naiivset lapsukest ja üks pedagoog sõnas: «Olime valmis surema, aga terroristidele alla anda ei kavatsenudki!»

Koridoris oli veel suitsuvingu, põrand oli täis padrunikesti. Väljusime klassiruumist rahulolevate ja võitmatutena.

Algul suhtusin sellesse õppusesse üsna suure umbusuga. Nimelt olen oma elu jooksul Moskvas tervelt kaks korda terrorirünnaku ohvriks langenud (2010. aastal metroos ja 2011. aastal Domodedovo lennujaamaas). Seepärast tean, kui hirmus on tegelikult, kui otse kõrval plahvatavad pommid ja hukkuvad inimesed. 2011. aastal viibisin lisaks Põhja-Osseetias Beslani kalmistul, kuhu on maetud 333 ohvrit, kes hukkusid 2004. aastal, kui kooli olid hõivanud terroristid.

2010. aastal Moskva metroorünnakus kannatada saanud inimene kiirabitöötajate hoole all. / Scanpix Foto: VLADIMIR FEDORENKO/AFP

Loomulikult, kui Kose gümnaasiumis oleks tegu olnud tõeliste terroristidega, oleksime kõik hukka saanud. Terroristid ei oleks hakanud klassiruumi uksele koputama, nad oleksid selle sisse löönud ja meid kõiki pantvangi võtnud. Pääsemislootuse säilimiseks oleks tulnud otsekohe hoonest lahkuda, kindlasti enne tulekahju puhkemist. Vastasel juhul oleks meie saatus olnud samasugune nagu neil, kes barrikadeerisid ennast 2014. aastal Odessa ametiühingumajja ja siis hukkusid seal puhkenud tulekahju vingus.

Teiselt poolt näitas aga õppus, et isegi väljamõeldud oht muudab otsustavalt inimese psüühikat, äratab enese alalhoiu instinkti ja lülitab sisse ellujäämisprogrammi. Aga siin tekibki küsimus: kas Tallinn, Eesti pealinn ja kõige tihedama asustusega linn, on ikka valmis tõeliseks ohuks? Minu hinnangul ei ole.

Venemaa kogemused

Me kõik elame ohtlikus maailmas, milles lakkamatutele loodushädadele on lisandunud inimeste põhjustatud tehnogeensed katastroofid.

Minu kodulinnast Tomskist 15 kilomeetri kaugusel asub salajane ettevõte Siberi keemiakombinaat, kus rikastatakse uraani. 1993. aasta aprilli kärgatas kombinaadis plahvatus ja sealt lendus plutooniumit.

Radioaktiivne saaste mõjutas väga suurt maa-ala, kus kiirgustase ulatus 300 mikroröntgenini tunnis (norm on 20-25 mikroröntgenit). Kõrgendatud kiirgusdoosi sai ligemale 2000 inimest. Tomski enda päästis loodetuul, mis puhus radioaktiivse pilve linnast eemale. Kui tol päeval oleks aga olnud kagutuul, oleks tulnud evakueerida 500 000 tomskilast.

Selle vahejuhtumi järel võeti väga tõsiseid meetmeid Tomski oblasti radioaktiivse seisundi jälgimiseks ning töötati välja reeglid, kuidas elanikkonda ohust teavitada. Samuti pandi paika marsruudid, mida mööda inimesed ohutusse kohta toimetada. Tomski tänavatele paigutati sireenid, millega on võimalik vajaduse korral kiiresti häiret anda.

Keemiakombinaadi jahutustornid kinniseks kuulutatud Severski linnas Tomski lähedal / Scanpix Foto: A. Solomonov/RIA Novosti

Ka loodus ei lase rahulikult magada. 27. septembril 2003 toimus Altai mägedes maavärin tugevusega üle seitsme magnituudi. Selle lainetus jõudis ka 1000 kilomeetri kaugusel asuvasse Tomskisse, kus registreeriti neljamagnituudine värin.

Lühtrid lõid korterites kõikuma, nõud kukkusid riiulitelt välja, inimesed tormasid paanikas majadest tänavale ega suutnud taibata, mis toimub. Võrgu ülekoormamise tõttu lakkas töötamast mobiilside. See sundis võime sisse viima uue korra, kuidas teavitada inimesi ohu korral interneti, SMSide ning televisiooni ja raadio kaudu. Erakorraliste olukordade tarbeks loodi teabekeskus, kust on võimalik edastada häiresignaali kõigil sagedustel, milleks saab katkestada ka tele- ja raadiosaadete edastamise.

Beslani ja Moskva terrorirünnakute ning suurpõlengu järel Permi ööklubis Lonkav Hobune (156 ohvrit 2009. aastal) kehtestati Venemaal äärmiselt ranged tuleohutus- ja terrorikaitsereeglid kõigis avalikes asutustes, eelkõige lasteaedades, koolides, haiglates, kultuuriasutustes.

Kui töötasin Tomski oblasti kultuuriosakonna juhatajana, võtsin peaaegu iga kuu osa mõnest julgeolekut puudutavast nõupidamisest. Kõigis teatrites, muuseumides, raamatukogudes, õppeasutustes ja kultuurimajades pandi paika «häirenupud» ehk vahend, millega võtta otse ühendust tuletõrje ja politseiga. Kõigis koolides seati sisse turvamehed ja range lubade süsteem. Julgeolekukontrolle korraldati mitu korda aastas.

Permi ööklubi Lonkav Hobune / Scanpix Foto: Igor Kataev/RIA Novosti

Kaitsetu Tallinn

Eesti ja Tallinn on tänapäeval tõeline rahu ja vaikuse oaas ning tsitadell. Aga nagu juba vanarahvas teadis: parem karta kui kahetseda. Päris Tallinna vahetus läheduses – Venemaal, Soomes, Rootsis, Norras – töötab üheksa tuumaelektrijaama ja üle kümme tuumareaktori. Võimsat tuumaelektrijaama ehitatakse praegu Valgevenes.

25. oktoobril 2016 registreeriti Eesti atmosfääris radioaktiivne jood-131. Selgus, et ühes Norra reaktoris oli olnud leke. Seepärast on ulatusliku radioaktiivse saaste oht ka Tallinnas päris aktuaalne. Kuid meie linnas puudub siiamaani võimalus heliga ohust teada anda. Kas sel puhul on kindlaks määratud kohti, kuhu elanikud peaksid evakueerimiseks kogunema? Kas on juhiseid, kuidas peaksid inimesed käituma radioaktiivse saaste ohu korral. Ja isegi kui on, kas Tallinna elanikud ise ikka teavad seda?

Tomskis teame näiteks hästi, et kiirgustaseme suurenemise korral tuleb varuda vett, sulgeda kõik aknad, võtta sisse kaaliumi-jooditablette, mis aitavad vältida radioaktiivse joodi ladestumist organismi. Kui paljud teavad seda siin? Kas linna apteekides leidub piisavalt kaaliumi-jooditablette ja muid radioaktiivsuse eest kaitsvaid vahendeid? Kas on ikka olemas ajutised varjendid, kus inimesed saaksid ohu üle elada?

Tallinnas ja selle ümbruses on hulk ettevõtteid, mis samuti kujutavad endast suure tehnogeense katastroofi ohtu. Kes, kus, millal ja kuidas hoiatab inimesi sellise ohu eest? Kuidas mobiliseeritakse transpordivahendeid inimeste evakueerimiseks? Kas on olemas kohad, kuhu evakueeritud paigutada? Kas on olemas riiklik vee, toidu, ravimite ja kütuse tagavara?

Praegu liigub vähemalt iga teine tallinlane isikliku autoga. Kiire evakueerimise vajaduse tekkides üritavad paljud kahtlemata eraautoga linnast pääseda, mis tekitab arvukate liiklusõnnetuste ja teeummikute ohu. Kas Tallinnas on ette valmistatud liikluse korraldamine äärmuslikus olukorras?

Tulekahju Sillamäel tööstusettevõtte Silmeti hoones. Põlengust eraldus mürgist suitsu. / Kaspar Pokk/ Kanal2 Foto: Kaspar Pokk

Tallinn on teatavasti ka merelinn. Kas on olemas reeglid, kuidas kasutada erakorralise olukorra puhul meretransporti inimeste ja eriti tähtsate objektide evakueerimiseks?

Ja mis võib-olla kõige olulisem: kas elanikud ise on valmis tegutsema eluohtlikus olukorras? Kui palju inimesi on saanud esmaabiõpet? Kui paljud on saanud ettevalmistuse, mis lubab neil osaleda vabatahtlike salkade tegevuses, mis peavad väga suure ohu korral tagama linnas korra?

Loomulikult tegutseb Tallinnas edukalt päästeteenistus ja on olemas ka näiteks abipolitseinikud. Ent kõige paremaks abiks ohtu sattunud inimesele on see, kui ta ise on korralikult ette valmistatud ja välja õpetatud.

Seepärast peaks tsiviilkaitseteenistuse loomine olema Tallinna strateegilise planeerimise lahutamatu koostisosa. Paljud küsimused, mida eespool tõstatasin, käivad just niisuguse teenistuse pädevusse.

Kui käin rahvusraamatukogus, Vene teatris või mõnes Tallinna suures kaubanduskeskuses, mõtlen ikka: jah, Venemaa tuletõrjeinspektsioon leiaks siin aega viitmata kümneid ohutuse rikkumise ilminguid. Näiteks paljudes asutustes avanevad uksed sissepoole(!), aga avanema peaksid need väljapoole, et inimesed saaksid võimalikult hõlpsasti pääseda põlevast hoonest.

Küllap tegeleb Tallinnas valitsev Keskerakond praegu palju tähtsamate küsimustega, valmistudes valimisteks, jaotades ära ringkondi ja koostades tulevaste saadikute nimekirju. See on loomulikult võimuparteile väga oluline, sest sügis, see valimisteaeg, ei ole ju enam kaugel. Aga kes mõtleb Tallinna elanike peale praegu, täna?

Elame ettearvamatus maailmas, kus tohutud katastroofid võivad vallanduda mõne hetkega. Kui inimesed on selliseks olukorraks korralikult valmis, siis vähenevad inimkaotused nii looduslike kui ka tehnogeensete katastroofide korral umbes 25–30 protsenti.

Aga kui homme juhtub puhkeb midagi suurt ja väga halba? Kas meid ollakse valmis päästma? Kas me ise oleme valmis seda üle elama?

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

---

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.