Edward Lucas: Kremli kaitserajatiste nõrgim lüli on lääne pankurid, juristid ja raamatupidajad

Edward Lucas. Foto: Jussi Nukari/Lehtikuva

Venemaa toetub rünnakus Lääne vastu kolmele vektorile: jõud, raha ja informatsioon. Kõik kolm suurendavad üksteise tõhusust, kirjutab briti ajakirjanik Edward Lucas.

Sihtmärgid ulatuvad üksikisikutest riikideni. Mikrotasandil avaldub jõuvektor tapmistes, mürgitamistes, läbipeksmistes, murdvargustes, šantaažis ja väljapressimises.

Makrotasandil puudub Venemaal Nõukogude Liidu sõjaline jõud, aga riik kasutab olemasolevat efektiivselt. Venemaa mõõgatäristamise eesmärk ei ole näidata, et ta suudab alistada täiemahulises vastasseisus NATO. Seda ta ei suuda. Samas saadavad etteteatamata ja muud õppused, eriti õhutõrjesüsteemide ja väikeste tuumarelvade osavõtul, tõesti signaali, et Venemaa on valmis olukorda kiiresti eskaleerima. Paljude jaoks läänes, kes on vajunud liiga sügavale 1991. aastale järgnenud enesega rahulolu joovastusse, ei ole see risk lihtsalt seda väärt.

Vektorid kattuvad ka siin: jõu ja propaganda koosmõju tulemus on hirmu levitamine.

Need vektorid toimivad üheskoos õlitatult ka «häkkimistes ja leketes», mida nägime eelmisel aastal USA poliitikas (ja mida on tänavu oodata Euroopa valimistel). Eraisikute andmete varastamine arvutivõrgust ei erine oluliselt kontorisse tungimisest: mõlemad on kuriteod. Andmete kasutamiseta pole sellel samas suurt mõju. Varastatud materjali avaldamine, kas otse või mõnele meediaväljaandele andes, annab sellisele rünnakule paremuse.

Venemaa tegevus infovektori kasutamisel on kaugelt tõhusam Nõukogude Liidu lähenemisest külma sõja ajal. Internetiga on lisandunud anonüümsuse, hetkelisuse ja kõikjale ulatumise dimensioonid. On võimalik saata e-kiri väljamõeldud aadressilt ja luua tõsiseltvõetavana paistev veebileht. Kui rakendate paari mõistlikku ettevaatusabinõu, ei saa keegi teada, kes te olete. Materjalile, mida te saadate, on võimalik kõikjal maailmas sekundite jooksul ligi pääseda. Teleksi ja lühilaineraadioga ei olnud see võimalik, ehkki ka need tehnoloogiad olid kunagi (kõigest 30 aastat tagasi) oma ajastu imed.

Venemaa ei ole rikas riik, ent ta kasutab raha efektiivselt ära nii varjatud kui ka salajastel viisidel, ostes ära poliitikuid, erakondi, meediaväljaandeid ning kõrge profiiliga ühiskondlikke varasid nagu spordiklubid. Samuti annetab ühiskondlikku debatti suunavatele asutustele nagu mõttekojad ja ülikoolid ning loob sillapäid kaubanduse ja investeeringute abil. Infovektor võimendab Venemaa jõudu.

Sellele on raske vastu seista. Me peame äritegevust heaks asjaks – pecunia non olet (raha ei haise), nagu ütlesid roomlased. Me oleme loomult patsifistid, leides, et vastus konfrontatsioonile on dialoog. Infot käsitledes asetame õigluse tõest ettepoole. Miks näha vaeva otsustamisega, kui on võimalik käsitleda kõigi poolte seisukohti väärtuslike arvamustena? Oludes, kus ringleb nii palju «libauudiseid» (mida kutsuti varem halvaks ajakirjandustööks), ei tõuse Vene propaganda esile.

Lahendus ei seisne kindlasti meie ühiskondade putiniseerimises. Vabaduse hind on inimeste eksimused ja nad peavad ka edaspidi vigu tegema.

Aga me saame jõustada paremini oma reegleid. Venemaa kasuks luuravad inimesed peaksid näiteks kartma isiklikku ja professionaalset häbi, kaotama oma töö ja minema vangi. Seda ei juhtu piisavalt tihti, nagu näitab skandaalne juhtum, kui Briti ülikool võttis uuesti tööle Taanis Venemaa kasuks luuramises süüdi mõistetud Soome akadeemiku.

Samuti saame olla palju karmimad lipsustatud kaasosalistega, kes muudavad Vene rahavektori niivõrd efektiivseks. Lääne pankurid, juristid ja raamatupidajad on Kremli kaitserajatiste nõrgim koht. Nad teavad, kes on raha varastanud ja kuhu see on peidetud. Me peaksime nende saladused välja pigistama. Samuti saame põlu alla panna ja häirida desinformatsiooni levitamise pealt teenijaid.

Me võitsime eelmise külma sõja tänu heidutusele ning see võib aidata meil peale jääda ka uues.

Edward Lucase kolumni vahendab uudisteagentuur BNS.