Jürgen Ligi: umbusaldusavaldus minister Repsile

Jürgen Ligi. Foto: Sergei Trofimov

Usaldust ei saa millegagi põhjalikumalt kaotada kui suhtumisega tõesse, väärtustesse ja põhjendustesse – Mailis Reps on haridus- ja teadusministrina välja teeninud usaldamatuse kõigis kolmes mõõtmes, kirjutab riigikogu liige Jürgen Ligi (Reformierakond).

Usaldust ei saa millegagi põhjalikumalt kaotada kui suhtumisega tõesse, väärtustesse ja põhjendustesse. Neidsamu asju kehastavad haridus ja teadus. Mailis Reps on haridus- ja teadusministrina välja teeninud usaldamatuse kõigis kolmes mõõtmes ja seda ei saa muuga korvata.

Ministri valetamisest intervjuu kohta Vene propaganda heaks on räägitud küllalt, ent mitte selle motiividest, mida ei saa unustada. Vale on alati tarbimiseks, kellelegi tõest meeldivam, kellelegi kasulik ja kellelegi õppimiseks. Haridusminister ei tohiks valetada ainuüksi selle pärast, et temal on eriline suhe õppijatega. Ja kasu teenijadki ei räägi tema kasuks.

Haridusministril on erisuhe ka väärtustega. Nood on omajagu rahvuslikud ja kasvatuslikud. Kui esindada aga võõraid, võib kodustele tõe rääkimine hiljem üle jõu käia. Sama näitavad minister Repsi juhtumid nii Marimaal kui Sputnikuga. Iga Eesti haridusministri visiidi väärtus allasurutud ja hääbumisohus sugulasrahva juurde on toetusavaldus sellele rahvale, mitte Vene valitsusele. Minister Reps aga sõitis Marimaale toetama just Vene valitsust, asudes esimesest päevast kiitma, kuidas kõik on suurepärane ja ilusam, kui seal Eestis räägitakse. Kuna lint jõudis siiagi, oli tal siin vaja end kaitsta. Ka siis tuli esimese asjana vassimine, edasi juba umbusaldusavaldus riigikogus.

Tookord, 2005, võtsin ka mina valitsusliitlase nimel kriitiliselt sõna, opositsiooniliste Isamaaliidu ning Res Publica liidrid aga nimetasid ministrit Eestile ohtlikuks ja vaenulikuks ning põhjuseks lepingut Ühtse Venemaaga. Aga opositsiooni seisukoht muutus koos istekohaga valitsusliidus Keskerakonna kõrval. Ühinenud IRL ei tauni enam mitte ministrit ja tema mõtteid, vaid kanalit, Ühtne Venemaa ühtäkki enam ei sega ja Eiki Nestor on ühes erakonnas Jaak Allikuga, kellega erimeelsuse pärast Repsi küsimuses ta selle välistas.

Sputniku intervjuu oli paraku déjà vu Marimaast: vene auditoorium, vastandumine eesti lugudele ja vassimised. Õnneks on taas olemas video. Seal oli kenasti nii kanali enesetutvustus, Repsi süüdistus eesti poliitikute vastu kui küüditamiste pehmendamine poliitiliste motiividega. Õudsed olevat nendega võrreldes etnilised. Selline asi ei tule juhuslikult, see peab olema sees, et välja tulla kohtades, kus on kasulik esitada Eesti ja eestlaste küüditamise lugu teistsuguse ajalootunnetuse jaoks mugavalt. Ka akadeemiliselt on küündimatu taandada «kodanliku» rahvuse küüditamine poliitiliseks ja lahutada temast see usaldamatus rahvuse vastu, mille kompartei siin valitsemises rakendas – isegi kui seal oleks moraalset vahet.

Peaminister Ratase meelest on Sputniku lugu inimlik eksimus, ent see oli ebainimlik ja korduv. Inimsaatused ega ajalugu ei saa eri keelt auditooriumide ees olla nii erinevad, kui eesmärk pole lahutamine. Ka seda, et eesti poliitikud ajavad rahvusi tülli, kuulis ainult üks, vene auditoorium, mitte too teine, eesti oma, justkui võõras.

Haridus- ja teaduspoliitikas on omad tõed ja väärtused, mida minister Reps juba eitab. Mis seejuures eraldi umbusku tekitab, on, et ta seda ei põhjenda. Läbi mõtlemine, argumenteerimine, selgitamine on ise justkui igavesed akadeemilised kvaliteedid, aga need on kadunud, me kuuleme ainult seisukohtade tagurpidi pööramistest. Küsimise peale ei tule ministrilt paremat vastust kui «me mõtleme», miks ja kuidas, ekspertidelt tuleb aga nõutu õlakehitus, et nendega koos ei mõeldud, kui otsustati.

Koolihariduse senine kõrgeim väärtus on olnud kvaliteet ja valikuvõimalused, ning kehtinud on tõde, et ressursse tuleb selleks suunata kinnisvaralt ja halduskuludelt sisule, valikainete kättesaadavusele, palkadele. Koolivõrgu ümberkorraldamiseks on kokkuleppel ELiga reserveeritud üle 200 miljoni euro. Väljamakse eeldus on aga senised reformikavad. Riigigümnaasiumid on edulugu oma keskkonna, õpikvaliteedi ja lisaainete valikuga, milleks on aga vaja lapsi. Minister teatab seevastu, et perspektiivi ja võimalusteta väikegümnaasiume hakatakse eelisrahastama, riigigümnaasiumid tuleks aga anda tagasi omavalitsustele.

Vääramatuna on võetud ka ühtsuskooli printsiipi, riigi tagatud kvaliteeti ja õppemaksu puudumist. President, riigikontrolör ja õiguskantsler on pidanud juba murelikult sõna võtma, sest seegi on ohtu seatud. Ministri hoiak on venekeelse koolisüsteemi lahus hoidmine, koolivõrgureformi demotiveerimine, taandumine tasulise koolihariduse riikliku eelisrahastamise lõpetamise kokkuleppest, küüniline kommentaar võrdsetest võimalustest sinna juurde, ent põhjendustest keeldumine.

«I» jääks täpita, kui kõige selle kohal ei kõrguks huvi hoida vene- ja eestikeelne kool ning ühiskond lahus. Gümnaasiumide omavalitsustele andmine võimaldaks vähemalt Tallinnas venekeelsete üle erakondlikku kontrolli, lubadus, et tulemas on venekeelsuse erandid, on kiiresti antud ja venekeelses meedias omaks võetud. Eestlastele ent räägib valitsus kõrgematest keelenõuetest, justkui saaks neid kehtestada seal, kus on raskused olemasolevategagi. Ja jälle ei oska erandilubadusi sisustada eksperdid ega seleta midagi minister. Ühiskond seevastu on valmis sõnumiteks hoopis eestikeelsetest lasteaedadest ja põhikoolidest.

Ministri ametliku umbusaldusavalduse kasuks räägib praegu kõik peale ajastuse. Erakonnad on terve kümnendi, tegelikult aga veerand sajandit hoidnud hariduspoliitika järjepidevust, aga äkitselt pole selle tõde ega vaimu enam tunda. Õigupoolest pole üldse hoomata ei vaimu ega tõde. See pole midagi, mida parandaks aeg.