Mart Raudsaar: aed oli haljas

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Okupatsioonist olen juba kirjutanud. Võib-olla ei tohiks enam. Võib-olla tuleks hoopis rääkida kannatusnarratiivi perioodist, mida peaks liigse negativismi pärast vältima, et mitte šokeerida noort, vabas riigis kasvavat põlvkonda, kirjutab kolumnist Mart Raudsaar.

Kuid pärast Müürilehe kirjatüki «Priviligeeritud ajaloo lõpp: muuseum depolitiseerimas okupatsiooni» lugemist mõistsin kirjatöö möödapääsmatust. Artikkel räägib Vabamu (varem tuntud kui Okupatsioonide Muuseum) uue ekspositsiooni koostamisest, mis peaks nõukogude pärandiga positiivsemalt suhestuma ja «kõnetama paljusid inimesi, kes on pärit erinevatest sotsiaalmajanduslikest kihtidest, kellel on erinev etniline taust või lihtsalt erinevad maailmapildid».

Ma ei taha kulutada palju ruumi Vabamu seltskonnaga diskuteerimisele, sest see tundub mõttetu ja viljatu. Saan aru üksikutest sõnadest, «kogemuse strukturaalsest erinevusest», «kommunikatiivsest mälust», aga mulle meenub Peep Pahv, kes palus otse-eetris pärast sõna «kommunikeerimine» kasutamist vabandust ropendamise pärast. Minu maailmapilt – või komberuum, kui soovite – on sellest seltskonnast liiga erinev.

Aga ma kirjutan seetõttu, et eriti just Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva eel on selge, et mõningaid asju peab ikkagi tegema riik ja mitte jätma neid asjaarmastajate-marinistide või erakapitali hooleks. Okupatsioonide Muuseumi loonud Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus on eraalgatuslik ning teeb seda, mida praegune omanike ring talle ütleb. Mida Olga Kistler-Ritso ise kujunevast suunamuutusest arvaks, pole enam võimalik küsida.

Ütlen, et Okupatsioonide Muuseum peab tulema Patarei merekindlusesse! Vähemalt osasse sellest. Selle muuseumi omanik peab olema riik ehk laiemalt võttes eesti rahvas (sealhulgas loomulikult kõik need, kes ennast eestlasteks peavad). Selle muuseumi tegemiseks saab šnitti võtta San Franciscost Alcatrazi kaljuvanglast, kus olen käinud ja mida on ehk väisanud ka mõni sihtasutuse inimene. Külastajatele jagatakse kõrvaklapid ning kompleksis ringi liikudes kuulevad nad Acatrazis istunud vangide ja vangivalvurite mälestusi, mida on helindatud kuuldemängulisel moel. Sellist ajakaja saame pakkuda ka meie: paljud inimesed on veel elus ning kas pole meie raadioteater maailmas tunnustatud ja auhinnatud?

Selle ekspositsiooni eesmärk ei pea olema pisarate või mõnes külastajas pideva süütunde esilekutsumine, ehkki Venemaa ei ole okupatsiooni pärast vabandust palunud. Muide, Saksamaa kantsler Willy Brandt langes 1970. aastal Varssavis käies vabanduse palumiseks põlvili. Saksamaa on end lunastanud.